Endel tüüt’ sovhoosi tüükuan mehaanikuna. Pääle tuu oll’e tä viil nall’a- ja napsumiis.

Tuul aol oll’e õlu poodin luksuskaup, aga paar pudelit õnnõstu iks kaubapäävä kaupmehe käest vällä kaubõlda. Nii läts’ki, et paar-kolm kõrda nädälän vinüsi meeste lõunapaus iks pikembäs, ku ette nättü. Hääd kraami saa es niisama lihtsäle kipõlõ alla neeldä. Pidi iks mõnuga juuma ja ku sinnä manu viil paar turakut kah sai lüvvä, vinüsigi kõrralik hobõsõlõuna vällä.

Väiku hirm oll’ iks kah – tüükua juhatajalõ vahelõ jäiä. Ütskõrd arvas’ Endel, et olõ õi tuu ülemb nii hull miis midägi, ja vedäsi meestega kihla, et tuu uma käega tälle tüü aol õlut pakk.

Säänest asja es usu muidugi keäki. Nii jäigi, et ku lätt säänestmuudu, et ülemb Endelile õlut pakk, sõs peät egä miis Endelile pudeli õlut ostma. Ku ei paku, sõs mass Endel umast karmanist kõigi õllõ kinni.

Ütel lõunavaheaol läts’ki nii, et õllõ olli poodi mant tuudu, a aigu juvva es saa. Ülembäl oll’ halva tuju päiv ja keäki es taha tuud hindä kaala saia. Torssin näoga ülemb käve müüdä tüükota nigu valvja pini.

Endel pidi brikatiiri massinat putitama. Tuu oll’e kurtnu, et koskil midägi hirmsalõ kolisõs, ja pellänü, et viimäte jääs viil kohegi tii pääle. Endel sõitsõ massina kanali pääle ja läts’ esi alla kaema, mis sääl sõs valla või olla. Tüükua juhataja tull’e kah asja lähembäst uurma, et teedä saia, ku hull sõs asi om.

«Olõ õi siin hullu midägi,» arvas’ Endel. «Anna mullõ säält saina veerest tuu õllõsildiga õliputel. Ma määri neo rostõdsõ kotusõ kõrralikult kokku ja omgi nigu vahtsõnõ jäl.»

Tuul aol hoitigi määre ütskõik määndside pudelide seen ja selle es olõ säändsen küsümisen midägi imelikku. Juhataja andsõ nõutu pudeli ja läts’ edesi ummi asju ajama. Suur oll’e tõisi meeste üllatüs, ku Endel pudeli päält korgi maha kaksas’ ja säält sõs mõnuga jõiõ. Pudeli seen oll’e puhas õlu. Miis oll’ inne üte õllõpudeli päält määriga kokku tennü ja sõs tõisi õlipudelite manu saina viirde säädnü. Asi lõppigi nüüd nii, et Endel oll’e võidumiis ja kõik tõsõ pidivä tälle pudeli õlut tuuma.

Järgmise päävä hummuku küsse Endel vabas, selle et pidi minemä liina asju ajama. Tagasi jõudsõ õkva lõunapausi lõpus. Et kõik maainemise liina minekis iks parõmba hilbu sälgä otsõva, oll’e ka Endel kõrralikult üles lüüdü. Kaap pään, ülikund sällän, kängä määritü ja eski lips iin. Kõgõ pääl oll’ viil kerge palit. Astõ tüükotta sisse ja kärät’: «Mehe, mehe! Tüüle, tüüle! Lõuna om ammu joba läbi! Mille iist teile siin palka mastas!?» Marssõ sõs esi taadõ rõivaruumi nii, et paltu hõlma lehvse.

Tuud kõkkõ nägi päält sovhoosi direktri, kellel oll’e tüükua juhataja manu asja ollu. Kaie suu ammuli, maigut’ sõs veidükese suud ja küsse meeste käest: «Keä taa säändene herrä oll’e?» Mehe muiassiva tuu pääle ja ütlivä: «Mis herrä? Taa oll’ jo mi Endel,» ja lätsivä lakja ummi tegemiisi ja toimõndamiisi manu.

Direktri süütse viil veidükese umma kukrut, kaie pikält rõivaruumi poolõ, raput’ paar kõrda pääd, pomisi midägi ja astõ tüükuast vällä.

Vot säändene miis oll’e Endel. Muutsõ uma olõmisõ ja sõnnuga ka halli tüüpäävä rõõmsambas.


Antoni Annika

Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit