Ku poja perre väikene preili sündü, kutsuti vanaimä appi.

Kõgõpäält sõidi vastatsihti, et jõuda Elronni rongi pääle. Varra hommuku bussiga Kurõmaalt Jõgõvalõ, sääl saisi sis jaamasilla pääl tuulõ käen, kooni rong tuut tegi ja saisma jäi.

Kõik oll’ mõõdõt, Tabiveren oll’ poig massinaga vastan. Ma võtsõ rongijaama kalitorin latsõ ja noorõ lätsi tüüle. Tartuhe.

Õdagupoolõ tull’ lats üle anda jaamasilla pääl. Käruti sis täpses aos. A minniga oll’ kokku kõnõld, et ku minnu ei olõ, sis es saa last kõrda ja noorõ tulõva latsõlõ esi perrä… Täpsä värk ja väega õrn asi ta tita valvminõ.

Sis oll’ rassõmb, ku nakas’ raudtii remont. Egä päiv pidit pääle pasma, kuis ja kost sõita saa. Minni tull’ rongi päält, ma andsõ paari sekundiga latsõkäru tälle ja istsõ tagasi.

Egä hommuk saatsõ latsõ vanaesä, mu vanamiis, minnu oppusõga vällä. Tä istsõ arvutin ja kirut’ egä päiv remondikotusõ üles. Ütel pääväl lätsi latsõga jaama poolõ ja kai, et kuulutus näütäs muud aigu… Lätsi sis lauluga edesi, et ildampa tagasi tulla. Ku ma üle ola kai – jummal, rong kihutas jaama poolõ, a ma iks väega kavvõl. Joosi rongilõ vasta, kapuuts vajju kukruhe ja pikk undruk lopõrd’ plaksati-plaksati vasta siiri. Es tunnõ, et põlvõ haltasõ, mugu joosi.

Õnnõs oll’ säälpuul otsan kaldtii ja sai häste käruga üles. Puhisti õhku ja näi, et minni lätt, sälg paistus. Pandsõ jala vaguni ussõ vaihõlõ ja rüükse kõva helüga minni nimme. Tuu kuulsõ, kablut’ vasta ja sai latsõ kätte.

Ma sis puhisi pingi pääl… Võtsõ sõidukaardi näppu ja mu manu tull’ murrõn näoga noorik, klienditeenindäjä, kiä küsse, kohe tuu latsõkäru jäi.

Ma ütli, et mis mul kärust, pääasi, et lats pääle sai. Inemise hoitsõ naaru tagasi. A tuud ma taipsi, et nii tuu piledimüüjä ku ka rongijuht näivä toda tsirkust päält ja nä võisõ iks peris är hiitüdä.

Raudkatsi Ene


Koha Priidu tsehkendüs

Jaga seod artiklit