Inemiseluum om imelik: terävält ütlämine

käü ruttu, a hääd tetä ei julgu

 
Ilm on pümme, om hingiaig. Kõnõldas ja kirutõdas pall’u nuist, kiä siit ilmast lännü. Jutus võedas haua ja matusõ.

Mi inemise ei olõ jo lämmäl aolgi vääga suurõ hõiskaja ja trallitaja, murõ löüdäs üles ega ilmaga, olkõ hädä suur vai pea olõmada. Tuuperäst tulõgi vahel ilda sügüse sääne mõtõ, et kas mi taal aol tõistõ ilma lännüist kõnõlamisega üle ei pinguta ja vast om eläveide iist murõtamine tähtsämb, õkva prõlla, ku vällän ega pääväga pümmembäs ja külmembäs lätt.

Olõmi mehega Tartun jo mitu aastaiga tähele pandunu ütte meesterahvast, kel arvada ammu õigõt katust pää kotsil ei olõ, selle et taa kävä liinan sihildä ringi, kilekott rõivahilpõga käen. Tõisist enamb jäi taa silmä tuuperäst, et kand’ alasi lipsu kaalan ja pruuvõ puhas ja viisakas vällä nätä. Vast oll’ täl konagi tüükoht, konh ülikonnaga kävvü tull’?

Minevä keväje näi ma taad üten väikesen poodin. Lipsu enämb es olõ, nägu oll’ habõndõn, rõiva musta ja käümine kah kehva. Miis sais’ pikält kompvegiriiuli lähkün ja vahtõ suuri sokulaadikarpõ. Ilmadu hallõ naksi. Mõtli, et mis saa, ku ma taalõ medägi hääd säält osta ja peiu anna, kas võtt vasta. Rahvast oll’ poodin hõrrõlt ja müüjäpreili vahtõ tuud külälist, kel muiduki hääd lõhna manh es olõ, peris kurja näoga. Es tihka ma säänest teku tetä, nigu häbendeli. Lätsi minemä ja mõtli peräst, et inemiseluum om imelik külh. Terävält ütlämine käü tõnõkõrd ruttu, ku kiä medä lolli tege, a hääd tetä ei tihka, pelgät, et peedäs ullikõsõs…

Ildaaigu tull’ miilde, et ei olõ ammu tuud lipsuga miist liinan tähele pandanu. Vast omgi tõsõn ilman. Ja mine tiiä, vast oll’ taal ka lats, sõsar vai veli, endine naanõ vai mõni hää tutva, kiä nüüd haua pääle küündle pand ja uma teoga vääga rahul om. A ku inemine sääntsede hättä jäi, et enämb kohegi pääd panda es olõ, konh nuu inemise sis olli?

Võrumaal ja Lõuna-Eestin laembalt kah om tuu, ku tihti surnuaian käüdäs ja ku kõrran nuu platsikõsõ omma, vääga tähtis. Tõnõkõrd mindäs tuu tõisi matusõplatsõ hindamise ja kritisiirmisega liialõ kah. Ega mi kiäki ei tiiä, konh om tegelikult nuide hinge, kiä esi lännü omma. Vaivalt et surnuaia õkva sääl uma platsi pääl. Vast omma na ummi inemiisi lähkül, uma konagitse kodu lähkül…? Vast om naile mõtlõmine ja küündle pandmine kotun pall’u tähtsämb ku tuu, kas naide matusõ pääl lilli sääntse vai määntse omma vai kas tuu platsi pääle enne lumõ tulõkit mõni puulehekene jäi?

Ja hoolimi eläveist inemiisist õks kõgõpäält, tuu om pall’u tähtsämb ku kalmuaia rihaga liiva pääle võimaligult sirgõid juuni vetä.


Nõlvaku Kaie,
Harglõ kihlkunnast
peri märgotaja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit