Eläjä omma nigu inemise: iks löüdvä kõgõ parõmba kotussõ, kon ellä ja süvvä.

Ku ma viis aastat tagasi kõigi ummi kodinidõga Võro liinast maalõ är kolisi, oll’ mu vahtsõnõ kodo koskil viistõist aastat tühält saisnu. Sõs olõ õs määnegi ime tuu, et mõtseläjä olli harinu sääl tarõ ümbre käümä. Vana uibu ja pirnipuu kanni iks viil häste, nigu mar’apuhmaki, ja hää aura om mu tarõ ümbre kah.

Luudust ja eläjit tulõ iks avvustusõga kaia, toda inämb, et nä omma tan olnud inne minno. Ja tuuperäst omgi meil sääne hää läbisaaminõ, et kumbki ei sekä tõist. Esiki ku kiäki mõtsategeläisist mu tarrõ om trehvänü, omma nuu kõrra sõbralidsõlt är klaaridu.

Tarrõ om nii mõnigi näist tüknü iks umajagu, esieränis nugisõ. Nugis elli egäl talvõl tarõ pääl: õdaku turnsõ üles ja krabist’ sääl üüse hiiri püüdä, hummogu kattõ jäl är mõtsa. Ütskõrd oll’ kül sääne lugu, et nugis kraapsõ laepäälse sisse mulgu ja tahtsõ tarrõ tulla. Vana talotarõ, laepääline oll’ iks hõrrõ. Sõs sai jaolõ, ku käpä joba välksevä, ja kipõlt lätsi ahoroobiga tedä kollitama. Tuu pääle kattõ tä umma pessä är. Mulgulõ lasksõ akutrelliga lavva pääle.

No ja tuusama nugis (ku tuu mõni tõnõ nugis es olõ, a väega ütte näkko sõs) trehväs’ tarõ pääl mu tsiidsoga. Tiiä ei kumb alost’, a väega kõvas tapõlusõs läts’. Sõs olõ õs midägi – pidi esi üles ronima ja uma tsiidso är pästmä.

Tõist kõrda oll’gi nugis määndsegi tõsõ mulgu kaudu tarrõ saanu ja kössit’ kraanikausi all, silmänöpsi kohila hanna takast välkmän. Tuukõrd meelüti tõsõ kanalihast tettü tiiraaga ussõst vällä. No om mul laepääline kinni ja nugis eläs talvõl sanna pääl. Mõnikõrd iks näe tedä mar’apuhmõ vai uibuossõ pääl hälmän. Mineväaasta talvõl tükse tihasõpekki är viimä, a ega mul kah’o es olõ, panni õnnõ vahtsõ.

Timahavva omma mägrä naanu käümä tarõ man ubinit söömän. Mõtskitsõ ja rebäse omma ka egäpäävädse külälidse. Kitsõ külh tarrõ ei tükü, a repän om iks paar kõrda suvõl tahtnu kalitori hiili vai om aknõ man uudistanu. Kähripinni või kah sakõstõ nätä ja mõtsatsiku om trehvänü käümä. Ilosit põdrajälgi om iks talvõl lumõ pääl kah, a kõgõ suurõmb rõõm oll’ sõs, ku trehvsi ütel suvõl ilvest.

Nii mi tan elämi ja egäst trehvämisest om kõgõ iks väega hää miil. Egä kõrd olõ õi aigu pildiaparaati võtta, a tähtsämb viil om tuu, et kõik naa trehvämise hindäle miilde jääse ja perän kah viil hääd miilt tegevä.

Vaheri Anna-Liisa


Tsirgu omma mul väega suurõ sõbra. Noid ma söödä talvõl egä päiv, mis tuust, et nugis üle päävä tihadsõ peki är näppäs. Lumbi man käü haigru esi hindäle süvvä otsman. Taad jahti om väega põnnõv tarõaknõst kaia. Vaheri Anna-Liisa pilt.


Mõtskitsõ ja rebäse omma ka egäpäävädse külälidse. Kitsõ külh tarrõ ei tükü, a repän om iks paar kõrda suvõl tahtnu kalitori hiili. Rebäse tii lätt õkva mu lumbist müüdä – sääl tä sõs kõnd, püüd hiiri, kunnõ ja kaes ilmaello. Vaheri Anna-Liisa pilt.


Ütskõrd lätsi vällä midägi tegemä ja sanna man oll’ kats tsika. Ku mu är näi, panni torisõdõn mõtsa poolõ ajama. Paar virgest lõssati mu kartolt kah är, a tuust olõ õs midägi – elläi taht jo süvvä ja hindäle jäi kah küländ. Vaheri Anna-Liisa pilt.


Timahava omma mägrä nakanu käümä tarõ man ubinit söömäh. Säändse väärika ja aiglasõ tõsõ. Ütskõrd ma istsõ tassa väläh trepi pääl üteh uma tsiidsoga, kaimi, kuis mäger puiõ all kamand’ ja ubinit lõssat’. Vaheri Anna-Liisa pilt.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit