Olõmi harinu käske täütmä, olkõ riigikõrd määne taht. Et riik väikene om, sis om alasi kiäki suurõmb-targõmb ja säältpuult tulõva ettekirutusõ ja kiildmise.

Jo tükükene aigu om kõnõld tuust, ku halv om plastmass ja kuis taad kõik kotusõ täüs omma, vesi ja kallu kõtu ja sis muiduki ka mi süük. Edimält võeti mi riigin muiduki nuu asja ette, mea kõkõ enne silmä nakasõ. Käve jo peris kõva jutt, et kiä laadan vai laulupidul vai muian lakõ taiva all süvva pakk, peat peris anumõid tarvitama nakama, võtku, kost taht, ja mõsku, kuis taht. Tuud, et vurtsuvii automaadi man oll’ Vinne aigu ütsainus klaas, medä moodu peräst sääl veidü mõskõ sai, ei taha põra häste miildegi tulõta. Naide ilusõidõ ütekõrdsõidõ anumõidõ manu saamine oll’ umal aol jo suur asi…

Viimätsel aol om külh millegiperäst naatu hoobis vatitikõst kõnõlama. Tuu om külh imelik, vähämbäid asju nigu enämb ei olõki… Aga ku kiä os joudunu ärä keeldä sääntse plastist karbikõsõ-kotikõsõ-topsikõsõ, mink sisse topitas ega vähämbgi asi: liineaani, lambipatarei, vedrunõgla ja mea kõik viil, olõs külh hää. Ei taipa, melle tuu kraam nii kõvastõ sisse mähit peat olõma. Ei taha märgutagi, mitu tonni joba säält tuud ülearust prahti tulõ. Ja ku suurõ tii pääl sõidat, sis om nätä, ku pall’u om tii veeren nuid plastmassist tiipostõ pikäle vai puulküllile. Naa murrusõ jo ruttu, egä talv sõidõtas naile lummõ tõugatõn sälgä. Ku pall’u naid jo lännü om? Kas om mõtõt kõnõlda vatitikõst vai ka nuist vällän süümise anumõist?

No om õks hää külh, ku enämb ei pea pikän hannan saisma nuide paprõrullõ peräst, medä sääl kõgõ vähämbän tarõn vaija lätt…

Tuusama «majandusharuga» omma ka viimätsel aol imeligu asja. Tuust om vast kümme aastaiga, ku võeti ette projekt, et maamajapedämisen peas ka olõma õks puurkaovesi toruga tarõn, solgitoru kah muiduki ja sis ka viiga kemmerg. A nüüd aedas tuud liini, et peris prosta kuiv kemmerg vällän puhma takan om kõgõ ausamb asi, selle et ei raiska as’anda vett. Mis sis no saa? Kas peat mitma korteriga maiu manu, konh vesi seen ja tsolk vällän, nigu üldäs, ka mõnõ prosta kemmergu ehitämä nuide jaos, kiä vett kokku hoita tahtva?

Kriisist kõnõldaski ka nüüd ütest tüküst, sis omgi vaija kõigil säänest asutust tarvita… Vesi ja pudrukraam ja mea kõik peat tagavaras olõma. Kõik võit muiduki olla ja tulla, ja nuil, kiä puiega tuld tetä ei saa, tulõgi vällän muru pääl tuli üles tetä, ku ellektri ärä lätt. Esiasi, pall’u sa tuud putru keedät, ku tuu tarõn võimalik ei olõ. Järät niisama medägi kuivalt. Tuu pääle ei olõki viil tultu, et rahvas võisõ leibä ka kokku osta ja kuivikuid kuivata. Kae, ku häste poodi vähämbält kõrra saisma jäänüst leeväst ja saiast vallalõ saava. Kassa kah kosus.

No kohe mi jovvami naide juttõ ja plaanõga? Kiä kõkõ sõna-sõnalt võtt, ei tiiä enämb, kohepoolõ joosta ja ku korgõdõ karada…

Nõlvaku Kaie

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit