Kõik, miä kõnõld, om õigõ: riigil piat määnegi sümbol olõma. Aga… Laul, miä olõ ei miiltmüüdä, lätt viil hullõmbas, ku tedä pall’u leierdädä. Tuun mõttõn om peris hää, et tä ütskõrd mängmäldä-laulmalda jäeti.

Muidu es saanu vast arrugi, aga kui kullõt järjest Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania hümni, piat pää norgu laskma. Ainult Inglismaa hümn om mii umast hallõmb, aga piat aru saama, nimä jo kah pall’u kannatanu.

Olkõ no viisiga, kui om, tuu tsipa maitsõasi, aga sõna ei kannada joht kriitikat. Joba algus om kahtlanõ: kas isiklik õnn ja rõõm saa üts-ütele isamaaga võrduda? Ja tuu, et suurõ ilma päält ei lövvä… Väega pall’u om jo löüdünü ja löüdäs edesi. Silmäkirjätsemine.

Tsipa kobõdamb olõsi ENSV hümn, edimädsen salmin tullu ainult eelviimäne rida ümbre tetä. Tuud tekki kõrra ümbre joba kommunisti. Innembä oll’: «Ja tõusid töötajate vabaks maaks», vahtsõnõ varjants oll’ «tõusid õitsvaks sotsialismimaaks». Sotsialism om teedüperäst är häidsenü, nii et nüüd võinu olla: «Ja tõusid Euroopa Liidu liikmesmaaks». Kui vaia paranda, sis ollu paslik «Ja tõusid õitsvaks e-riigi maaks». Tõsõ salmiga ollu tsipa inämb lüümist, sääl tulõsi tsirp kombaini vasta vaheta, aurukatõl jääs vahelõ.

Midä ma õks jaura, eestläne jo tiid, miä timä hümn om. 150 aastakka tagasi kirut’ üts mu vanaimä nimega naistõrahvas säändse sõna, kon ei praegu ega tulõvikun mitte midägi paranda ei olõ. Selle et süämega oll’ kirutõt. Mullõ tundus, et viis oll’ kah süämest tullu. Kats edimäst Eesti hümni ei olõ süämega kirutõt.

Aga kui hümn ei piaki süämega kirutõt olõma ja süämele minemä, sis om peris ütskõik, kumba noist katõst edimädsest hümnist laulõtas.
Ja viil: mitmõ väega ilusa hümni ei olõki laulmises mõtõldu. Nigu palvust Jumala poolõ ei pia kah kõva helüga vällä hõikama.

Pulga Jaan

Jaga seod artiklit