2019. aastaga märtsi algusõn tull’ mullõ miilde üts vana lugu. Meid, pääzootehnikiid, kammandõdi aig-aolt Võrulõ kokku ja loeti sõna pääle, kui halvastõ kõik om ja kui pall’u om vaia asja paranda. Üts vanõmb kolleeg ütel’ tuu pääle: ma saa arru, et ma olõ ull, aga tuu mullõ pähä ei mahu, kuis mii kõik ulli olõmi.

Märtsi algusõn ma ütli hindäle: ma saa aru, et Kaja Kallas näge pildi pääl hää vällä ja muidu kah, nii et päält katõkümne tuhandõlõ inemisele tä miildüs, aga tuu mullõ pähä ei mahu, kuimuudu poliitik, kelle suust ei olõ kuulnu üttegi timä umma mõtõt, miildüs päält katsalõ tuhandõlõ eestläsele. Mullõ tükis pääle tunnõ, et ma olõ eestlästen pettunu. Aga tõsõst küllest: ma olõ üts mahajäänü inemine, kiä näütüses elektroonikast mitte midägi ei taipa.

Tõnõ asi oll’ kah. Jäi sügävält mõtlõma: kuimuudu Eesti paremba suusataja, kiä dopingut pruukva, omma tuugipoolõst kehvembä ku Norra viletsämbä suusataja, kiä teedüperäst dopingut ei pruugi. Kunas tuu mi genofond umõta nii är om tsuskunu, et kaemalda kõvalõ trennile iks midägi vällä ei tulõ. Ültäs küll: rahvast veidü ja lummõ veidü, aga pall’us Prantsusmaal tuud lummõ om vai toda rahvast, kiä lummõ ülepää nännü om. Umõtagi omma prantslasõ Norra suusatajiile viimätsel aol tihksalõ kundsa pääle astnu.

Nii jah, et eestläisi genofondi peräst tulõ mul kah pettumus pääle.

Aga mis lugõ mu pettumus: tuust aost, ku ma korõmban koolin käve, om nii geneetika kui biokeemia pikki hüppidega edesi lännü.
Ja ma saa aru, et ma olõ ull, aga tuust, et mii kõik ulli olõmi, ma arru ei saa.

Pulga Jaan

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit