Seo aasta um keväjäl jäl pall’o aigu. Tä ei taha mitte meile ilmuga häädmiilt tetä.

Kaiõ uma minevä aasta kallendrist perrä, et seo ao pääle oll’ mul jo lilliaid är kõrda tett. Vast olli väega pall’o virk olnu. Vai nigu üteldäs, et liisna agarus um ogarus.

Ku saiva aian kõik prahi är kor’atus ja ruusõ päält kuusõossa är võetus, tull’ minevä aasta mahlakuu algusõn lumi maaha ja käve kuu lõpuni uma neli kõrda maad valgõs tegemän.

Seo aasta ma olõ joba targõmb. Ei lää viil aia poolõgi. Maa um nii likõ, et ei olõ mõtõt jälgi tetä ja pinnast kinni sõkku. Kõgõ parõmb um läbi aknõ vällä kaia ja plaani pitä, midä kohe istuta vai maaha panda.

Minevä aasta käve Tartu lähkün aiandin ja osti säält hindäle õigõ mitu puhmakõist ja lillisibulit. Nüüd kaiõ, et umma kõik ilosahe kasuma lännüvä. Kõlladsõ-rohilidsõ-kirivide lehtiga tsirelil umma punga külen ja tulbisibula umma kah väiku lehe jo maa seest vällä ajanu.

Mul hindäl tehnikat ei olõ ja külä päält um kah rassõ traktorit saia. Jupi umma kalli ja kiäki ei taha su põllu pääle tulla. Tuuperäst jääseki väiku põllu pidämise soiku.

Nii võtagi ma lapju ja kaiva käsilde hindäle mõnõ lillipindre ja viil mõnõ pindre, kohe põrknast, sibulat ja supirohelist maaha tetä.

Kardokat ei olõki mõtõt inämb kasvata, selle et tuu maategemine ja hariminõ lätt kallimbas ku poodist osta. Periselt umma kõik as’a poodin odavamba ku taa tüü ja vaiv. Sügüse kae, kes maa är künd, keväjä, kes är kultiviir ja virkse sisse aja ja suvõl, kes muldas. Ja viil umbrohto kah vaia kitsku ja kartolimardikit kor’ata.

Võissi vai tuu asõmõl vii veeren päivä võtta ja suvõst mõnno tunda, niipall’o ku tedä um. A ei saa. Olõt eloaig aiamaad tennü. Taa um nigu nakkushaigus. Egä sügüse mõtlõt, et rohkõmb inämb ei tii. A ku kevväi käen, sis jäl tulõ himo pääle. Vahit poodin ilosit siimnit ja lillisibulit vai -juurikit ja jäl nakkas kõik ku tsõõri pite käümä.

Hää iks, et üts sääne illos haigus vai hobi kah olõman um, mis häste närve rahustas. Tiit iks käe mullatsõs ja perän imetlet ummitettüid pindrit. Ja kõgõ suurõmb rõõm um viil sis, ku jo näet, mis kasus ja häitses.

Loodami, et seo kevväi ja suvi tulõva parõmba ku minevä aasta. Et saassi nii aian tüüd tetä ku päivä võtta!

Urmi Aili

Jaga seod artiklit