Olõ õdagidõ mõlguhtanu, et meil iks tühä peräst taad rahha raisatas naidõ «welkamme» ni kivilatakidõ pääle. Tuu asõmõl võinu käändä nõna raamadukogo poolõ, kon ilma egäsugumadsõ massulda saat vanno eestläisi vanasõnno lukõ. Ni perän tukõ.

Mi edevanõmbil om egä as’a kottalõ kimmäs ütlemine, miä lüü ku rusik silmämulku. Tõõnõkõrd või mõni rahvatarkus katõ otsaga kah olla, nigu näütüses taa lajalt pruugit «Aigu om!».

Selge tuu, et vaihõpääl tulõ aig maaha käändä ni mol’ota. A tõõnõkõrd and taa ütlemise taadõ käkki nii uma ull’usõ ku laiskusõ. Ei jätä jo ütski kõrralik pernaanõ supipata kolmõs pääväs tulõ pääle hapnõma, et aigu om…

A mu vanamehele miildüs hirmsahe taa «Aigu om!». Kon vähägi saa, sääl tä tuud ütlemist tarvitas. Siiämaalõ ma mõtli, et ku mu vanamehel iks vaimu pääl ei olõ, sis ei panõ tedä tüüle ei ma ega maavärrin. A ull’ olli ni essü.

Minevä keväjä löüdsemi kuurinukast ilosa puupaku, kon mulk ka seen, paras tialadsõ pesäkastis. Vaia õnnõ kats lauda mano lüvvä, üts katusõs, tõõnõ põrmandus. Vanamiis arvas’, et käkitego, ja säädse hinnäst ammõtilõ.

Kõkõpäält võeti noid lavvajuppõ mõõtõ pia tunni jago, sis jalotõdi kolm tsiiro ümbre laubõ (veranda) lavva. Ma tönksi, et ega tä vahtsõt Munamäe torni ehitä-i, a tuul momendil kattõ täl kõrvakuulminõ är. Lavvakõsõ lõiksõ tä külh vällä, a sis saie toss otsa. Säädse paku laubõ lavva nuka pääle, nii jäiegi – aigu om.

Pia paar nädälit peesüt’ tuu pakk sääl. Keväjä mul tiidäki käe-jala tüüd täüs. Ku laubõst müüdä lätsi, õks silmänukast mõõdi tuud pakku ni pobisi umaette. Ütskõrd läts hing täüs, sis kähvsi vanamehele, et taa keväjä jääs tsirgul pesä nägemädä. Rohkõmba es julgu kobista, tuu loetas kodokõrra perrä näägutamisõs.

Ütel hääl pääväl kaie: mu vanamiis astus, rind kummin, tüüriistakast näpon, laubõ poolõ. Peräkõrd omgi vaim pääle tulnu, vanamiis ütles muidogi peenembält: inspiratsioon. Kibõna ao peräst hõigati minno kõva helügä. Pääst leie läbi, mis vallalõ, põroht’ vasaraga näppo vai…

Pilt sääne: pakk oll’ nõstõt lavva keskele, a sääl, kon tä inne saisõ, oll’ tsirgukõsõl jo kokko kannõtu sammõld ni hainapepri. Ma süämest naari, viil paar päivä, ni olõssi suvinõ hüdsevorsti degustiirmine är jäänü.

A väiku tsirgukõnõ pand’ vanamehe paugupäält tüüle. Pesäkast saie nigu niuhti 10 minodiga kvaliteedikaubas. Kõrrapäält säeti ploomipuu ossa külge. Kavva tettü, kaunikõnõ.

Arvada, et mu vanamehe «Aigu om!» peräst jäie minevä aastak kevväi illatsõmbas ku muido ja tsirgukõsõ võti õigõl aol pesäkasti umas.

Väljandu Ellen


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Jaga seod artiklit