Aastal 1967 olli ma verinuur kokk Seli sanatooriumin. Kiitä-küdsäde tull’ suurõlõ hulgalõ. Sängükotussit oll’ sanatooriumin sada.

Köögi pääpernaanõ (ammõdinimi dieetõde) oll’ Kolt Hildegard, eestiaignõ kodumajandust opnu provva. Kõik tä keelu-käsü tulli täütä karvapäält. Igä päiv oll’ tä majan, ka õdakidõ ja puulbä-pühäbä. Elli tä ütsindä säälsaman üle hoovi majan.

Ütskõrd pidi pernaanõ pühäpääväs liina mineme. Menüü oll’ täl muiduki valmis tettü ja laohoitjal pühäpääväne kaup küüki valmis tuudu. Õnnõ liha jäi hummukini külmä.

Liha, teedäki, kah ette näüdätü – «lehmä korv», küllekontõga edeots. Tuust tull’ tetä kiirklops. Nii saisõ menüün.

Mi olli koolin külh opnu sibulõklopsi ja koorõklopsi tegeme, pehmest lihast, a kiirklopsist es olõ ma uman elun midägi kuulnu.
Telefonni jo tuukõrd es olõ ja pühäpäävä oll’ ka lühikese päävä kokal puhkõpäiv.

No mis mul vaesõl üle jäi. Nülgse ja klopsõ, savvuti ja havvuti. Lõuna aigu es tulõ söögisaali puult külh üttegi kurja sõnna köögirahvalõ.

Ku provva Kolt liinast tagasi oll’ ja teedä tahtsõ, kuis pühäpääväne söögitegu õnnõstu, saimi naarda ja mullõ jäi elus aos miilde, et umal aol oll’ kiirklops hakklihasoosti nimi.

Panga Milvi

Seli sanatooriumi köögirahvas aastal 1967, luu autor om häält puult kaiõn kolmas.
Seli sanatooriumi köögirahvas aastal 1967, luu autor om häält puult kaiõn kolmas. Pilt eräkogost

Jaga seod artiklit
Share On Facebook
Share On Twitter
Share On Google Plus
Contact us