Õnnõpalu Tõnu kirot’ ildaaigu, et kultuur ei olõ seo, mis sa olõt, a seo, mis sul hindäst anda om. Et kultuur ei olõ inemise ega riigi uma, kultuur om kõigi uma. Tunnus mõistlik. Goethe ja Bulgakov ei olõ saksa vai vinne kirändüs, õks maailma uma. Säändsit suuri inemiisi om ilman ütsjago, ja nä olõ-i kinkagi uma, näid jaetas. Seo mõttõ man tunnus mullõ võro kirändüs pall’o parõmba ja õigõmba järe pääl ku eesti uma. Võrokõsõ ei kirota hindäle, nä kirotasõ tervele Eestile. A Eesti, ku Pärdi Arvo ja paar dirigenti vällä arvada, luu kõik uma kultuuri esihindä jaos. Õnnõpalu perrä om taa välläkuulmisõ tii. Ei olõ riigil piire, ei müürü iin, a midägi siist välläpoolõ ei päse. Kes tiid, kas Pärdi Arvo muusikagi siist kohegi olõs päsnü, ku teda ei olõs 1980. aastal Nõvvokogo Liidust vällä saadõtu. Või-olla et esiki olõs, Pärt ei olõ umma luudut Eestiga är piirdnü. Teno toolõ omgi väiku Eesti timä abiga ummi piire umajago välläpoolõ touganu. A õnnõ Pärdist seo riigi pästmises ei avida.

Pärnitsa Mikul oll’ suurõn jaon õigus, ku tä tuu laulupito maaha tegejä artikli kirot’. A no tambiti tä tuu iist maa sisse, selle et mi kultuur om mi uma ja puttu mi tedä kellelgi ei lupa. A tõtõ om, et pitõ om kolmõ sorti. Edimädse peetäs lusti peräst, tõsõ raha peräst ja kolmandit, nigu laulupido, põhimõttidõ peräst. Ja ku niimuudu võtta, sis om laulupido kimmäle kõgõ kehvemb variant pito pitä. Ei, ma ei paku vällä, et laulupido är häötä. A meil ei olõ vaia hinnäst inämb vabas võidõlda. Mille es võinu sääne ärkonserveerit pido hoobis kõiki rahvidõ laulupido olla? Et siiä tulnu loomingulidsõ pundi Aahvrikast, Ameerigast, Armeeniast? Sõs kül olnu as’al värmi.

Eesti om hinnäst, ma ei tiiä, kas tahtmalda vai nimme, är okupiirnü. A inemiisile ei miildü okupatsiuun, olkõ tä sis sõalinõ, majanduslik vai kultuurilinõ. Ku piiri omma vallalõ, laskva nä jalga. Umbõs 150 000 inemist om muialõ kolinu. Mi mõnitami näid Kalõvipoigõs, a ku kaia, mis sais periselt om, sõs omma lännü nii noorõ ja tüüjõun hariligu inemise ku tohtri, insinööri, tiidläse. 1944 pagõsi siist Punaarmee iist üle mere umbõs 80 000 inemist. Seo om väiku mõtlõmisõ kotus, kas parhillanõ okupatsiuun om 1944. aasta umast poolõ hullõmb? Ma arva, et ei olõ – neo 150 000 tüükõlvolist ja mõtlõjat inemist, miä Eesti om ilmalõ andnu, om Eesti riigi suur ja väärt pannus. Ja ei olõ mõtõt näid takan ikkõ, uma inemine om kultuuriga väega ütesugunõ. Tä olõ-i kinkagi uma, tedä saa-i hindäle pitä.

Et midägi muutunu, om vaia hinnäst siseokupatsioonist vällä murda. Eestläsele miildüs hinnäst vabas laulda, a kon sa laulat pääle pubi, ku laulupido kah okupeerit om? Lauluhelle jääs kõrrast veidembäs. Kost sa näid mano võtat, ku joba sisse tuudu pagulasõ siist, tulõjuga takast välän, jalga laskva? Kiä ots hindäle ilosat merekaehusõga maatükkü Põhja-Korean?

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
kultuurivilosoohv

 

 

Jaga seod artiklit