Istu kolmandat päivä Kreekan Pargan ja taha kodo tagasi. Es olõ taa mu mõtõ, pere oll’ väsünü ja tahtsõ puhada, rabõli sõs veidükese rohkõmb ja osti üte odavambat sorti reisi.

No istu ja tii tüüd. Uma Lehe jutt, sõs tulõ üten filmiluun hää Kukumäekene tõsõs karakteris ümbre kirota, selle et tä om no pikembäl puhkusõreisil ja timä asõmõlõ ei saa kuigimuudu tõist näütlejät panda. Sõs tulõ «Vii pääl» filmi luuga janti, tuu om võrokõisilõ vällä lubatu.

Saman, et raha om mastu, tulõ ka siist Kreekast kõik mis võimalik kõrva taadõ panda, et ildamba tüü man är pruuki. Ei jätä võrokõnõ kopkast maaha, esiki puult kopkast vai nelländikku – ku tä maan om, tulõ üles nõsta.

Eelä sai näütüses teedä, et terven Kreekan om vetsupoti all nii peenükene toro, õnnõ 30 mm, et pääle junni midägi torost alla ei mahuki. Sildi omma üllen, et turist säält papõrd alla ei lasõs. Siin näkk’ mu silm jälki ütte Eesti eduluku. Eestin omma peldigutoro vähämbält saamillimeetridse.

Palga ja pensioni omma meil olõmalda, inemise omma Suumõ Kalõvipoigõs lännü, perräjäänüisi junni omma kats kõrda peenembä ku kriikläisil, a tsolgiviitoro omma sama läbilaskmisõ võimuga nigu Rail Baltica. Peldikin olõ-i määndsitki silte. Sa võit kõvvu kaasiga Eesti entsüklopeediaga tagaotsa pühki ja sõs tuu torost alla laskõ, tuu lätt ja lubisõs torrõn nigu kipõ 4G internet. Inemiisile om vaia Eestin eduluku. Ilm om kõik aig sitt, tüüjõumassu omma suurõ – säändsen olokõrran ei massa üttegi hääd asja katõ silmä vaihõlõ jättä.

Ku mul täämbä tüüst vapa aigu jääs, lövvä viil midägi Eesti kasus – tuu jaos ma olõman olõgi, et ummilõ inemiisile veidükese luutust anda.

Eelä oll’ mere veeren määnegi uulidsasöögipido. Lava oll’ pistü pantu, kotusõpääline ansambli mängse tüüpilist Eurovisionilt välläsadamisõ muusikat, nigu Koitu ja Laurat, a kreekaperäst. Kõik pidosüük oll’ prii, õnnõ pala olli väiku – võiuleevä ja piiragu umbõs 3 x 3 ruutsentimiitret – ja juuk oll’ kah kõgõ väikumban plastmasstopsin, midä ma nännü olõ.

Es lääki kavva, ku näi edimäst eestläst. Sääne suurõmbat sorti vanõmb herr, tull’ ligi, ütel’ tere ja nimmas’, et tege joba nelländät tsiiru, a kõtt om õks tühi. Kuigi hää ja kodonõ tunnõ tull’. Kriikläse lustva ja naardva, a eestläne om realist – mis sa õks sita mängu man hääd näko tiit.

Olkõ pääle, võta järgmädse tüü ette. Pere läts’ vii viirde, tujo parõmbas. Vesi om vaivalt 19 kraati, las lustva sääl maahajahtunu supi seen…

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
puhkusõnautja

 

 

Jaga seod artiklit