Harju Ülle
Eelmidsen lehen loi üles mõnõ kõgõ vägevämbä puu, mille üle võrokõnõ uhkõ om. Üts lehelugõja ütel’, et nimekirja tulõ kimmähe mano panda Eesti kõgõ korõmb katai, miä kasus Põlva kihlkunnan Tsolgo lähkül Reinu talon.
«Ma olõ lasknu täl kassu, ma salli häste kadajit,» kitt’ Reinu talo pernaanõ, Orassoni Rael-Adiina (68). «Ku ma lats olli, sis oll’ ladõv joba üle aida nätä.»
Ku Reinu katai luuduskaitsõ ala võeti (1959), oll’ puu katõssa miitret korgõ ja miitre jago jämme. 1966. aastal vällä pantut silti hoit pernaanõ iks viil koton alalõ.
Viimäte mõõdõti Reinu kadajat aastal 1998 ja saadi korgusõs 13,5 m. Ku korgõ katai parhilla om, olõ-i teedä. «Egä aasta kasus tsipikese pikembäs,» hinnas’ Rael-Adiina.
Reinu katai om Eesti kõgõ korgõmb joba tõist vuuri. Vaihõpääl kuulutõdi rekordihoitjas Ahunapalu katai Tartomaal, a tuu murdu nelä aasta iist är.
2008. aasta talvõl murdu Reinu kadaja kolmõst suurõmbast ossast üts är. «Keskkunnateenistüsest üts miis käve ja hiitü, et ega tuu kõgõ korgõmb oss es olõ, a no es olõ,» ütel’ Rael-Adiina.
Reinu kadaja vannusõs hindasõ as’atundja 100–150 aastakka. Pernaanõ arvas’, et kadaja võisõ mulda panda vai kasuma jättä timä vanavanaesä Pille Rein. Vanaperemehe aus om pantu nii talo ku kadaja nimi tsaariao lõpun, ku Rein suurõ talo sugulaisi vaihõl är jagi.
Pererahvas om korgõ kadaja üle iks uhkõ olnu. «Lambidõ iist hoia, kitsõ iist hoia,» lugi Rael-Adiina ette. «Nuu tüküse jürämä. Et nä es jüränü, sis tõmba kadaja tüve lambasitaga tassakõistõ üle – sis ei putu. Või-olla teemi aia iks ümbre, a nii om kah hää: ümbre kadaja om puhas, lamba söövä haina är.»
Rael-Adiina esä-imä teivä umal 50. pulma-aastapääväl kadaja man pilti ja poig Elmet tege iks kah aig-aolt mõnõ plõksi. Kunstiopilasõ omma kadajat maal’man käünü ja suvõl käävä huvilidsõ tuud kaeman.
«Jätsemi väikese pindrekese, midä pite nä tulla saava,» selet’ Rael-Adiina. «Lupami värteni kah sõita. A ma ei taha, ku nä aida vai põldõ pite koosõrdasõ. Üte pandsõva õkva sanna mano suurõ maasturiga! Sis ma muidoki tõrõli.»
Elämisel om viil hulga vanno puid, midä pernaanõ ei putu. «Põlispuud ei tohe puttu,» om timä põhimõtõ.