Naabripereh olle jälki kurg küläh käünü ja üte väikokõsõ poiskõsõ toonu. Vähämpält nii mullõ esä ja imä seletivä.
Ma olli maalats ja tuud juttu muidoki es usu, selle et olli nännü kodoeläjide päält tuud väikeisi eläjide sündümist küländ. A lasi näil jutusta.

Pall’o põnõvamb asi olle mullõ tuu, et mi pidimi kaejatsilõ minemä ja minno kah lubati üteh võtta. Külläminek olle suur asi, selle et egä kõrd last üteh es võeta, ku vanõmba inemise kohegi lätsi.

Tu olle viiekümnendide aastidõ keskpaik, ku küllä minneh kostis olõ es võtta poodist sääntsit kompvegikarpõ ja munakuukõ, nigu nüüd om. Egätahes mu esä käve Põlvah ja tõi hää suurõ kotitävve kompvekke.

Barbarissi kompvegi olli. Mullõ anti kah paar tükkü, et saa suu makõs. Tuuperäst ma tiidsegi, et olliva Babarissi kompvegi. Ilosidõ verevide marjoga kompvegipapridõ pääl olle kirän, ma nii pall’o uma viie-kuvvõ aasta kotsilõ lukõ mõistsõ. Jummal, ku hää nuu kompvegi olliva. Ilosa roosa, hää lõhnaga, hapnõmakõ, kavva aigu sai suun nutsuta.

Noh, süvveh kasus iso. Kompvegikott panti imä kotiga kapi taadõ. Sääl olle sääne paras ruum kapi ja saina vahel, et ma kah mahtu sinnä.

Mu väikene pääkene tüüt’ vällä plaani, et ku ma säält kompvegikotist üte vai kats kompvekki mant är võta, sõs tuud ei panõ kiäki tähelegi. Võti salahuisi, ku kiäki es näe, üte kõrra paar kompvekki, sõs tõsõ kõrra ja niiviisi viil mito-mito kõrda. Esi mõtli iks, et ega kiäki ei panõ tähele. Magusaiso olle latsõl nii suur. Ega sõs es olõ kompvekke nii jalaga sekä nigu nüüt. Väega harva, ku veitse tuudi maiust kodo.

Tuu kompvekke tuuminõ olle nädäli alostusõh. Nädäli lõpupoolõ läts’ imä kompvekke võtma, et tegevä kaejatsilõ minekis paki valmis. Puulpäävä pidimi minemä. Kompvegikott olle pia poolõ vähämbäs jäänü. Ai ku sõs läts’ lärm vallalõ. Kõrrapäält saiva nä arvo, kes pääsüüdläne olle. Imä nõstsõ helü korgõlõ, nakas’ joba vitsa perrä kaema. Esä manits’ asja tassamba ajama. Ma muidoki iki lörinäga ja tunnisti umma teko. Mul tuust vitsasaamisõst es olõki hirmu, kõgõ rohkõmp pelässi, et nüüt nä ei võta karistusõs minno kaejatsilõ üteh. Koh tuu kah’o ots, sääl pereh olle tõisi latsi, kellega mul, ütsikul latsõl, olle väega hää kõgõ asja tetä. Lõpus rahusiva kõik maaha. Esä käve vahtsõst Põlvah, tõi kompvekke mano, määnestki tõist sorti. Näie, et paprõ es olõ inämp nuu, mis olliva Barbarissel. Mullõ es anta karistusõs üttegi maitsa. A kaejatsilõ võeti iks minno kah üteh.

Tu latsõpõlvõ mõnus hapumakõ Barbarissi maik om mul täämbädseni suuh. A suu om vast vanõmbas lännü vai

Paborti Daisy


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit