Hää tükk aigu tagasi oll’ mul sääne päiv, et es tahtnu vainlasõlõ kah säänest suuvi. Mu vana hää mutitelehvon tekk’ pia egä tunni perrä nõudjat hellü ja kõlistajidõ suuv oll’ suurõlt jaolt ütsainumas: kullõ, sa võissi mi nimekirän riigikokku kandidiiri, sa saanu õks kõvastõ helle.

A kõik pallõja saiva mu käest hindästmõista korvi, selle et mullõ avitas tävveste tuust poliitikast, medä ma tii uma egäpäävädse tüüga, mis mahus kinäste haridus- ja kultuuripoliitiga ala är. Ku ma seod juttu siin kiruda, sis seo om kah poliitiga.

Hää külh, ma saa noist arru, kiä ommava vahtsõ eräkunnaga poliitilidse lava pääle tulnu. Inemiisil om värskit mõttit ja väke, kuimuudu mi väiku riigi elukõist veidü parembadõ juhti. No sis õks kaias ümbretsõõri, et kinka mõttõ klapisõ, kinkal om tiidmiisi, kuimuudu as’a võissi ka peris elun, mitte inne paprõ pääl häste kävvü ja kiä ei aja niisama häüssä suust vällä, a mõist avalikun kotusõn niimuudu sõnnu säädi, et tõõsõ inemise saava kah arvu, minkast seokõrd jutt käü.

A minkast ma arvu es saa ja ei nakka saama kah, om sääne asi, kuis ma (vai ütskõik kiä, kinkal vähägi mõistus võtt) tulõ miilde õnnõ sis, ku valimisõ omma tulõkil? Ma küsü nüüd, kalli kosilasõ, kon ti neo neli aastat olli? Ma olli kõik aig niisama olõman, tei ja ai umma asja nii häste, nigu mõistsõ ja jõudsõ. Kon ti sis olli? Mitte ei tulõ miilde, et kiäki olõs kõlistanu, et kullõ, ma sai nüüd valitus, mõistat sa kah üldä, kuimuudu saanu ma medägi näütüses tiidüse, umakultuuri vai latsi kooliharidusõ hääs tetä. Huuju noh, kõik olli vakka ku kuldi rüän vai käsksevä humanitaarõl mokk maan pitä ja tetä umma asja. Tiidüsele mõtõld lisarahast andas teile akadeemilidses tiidüstüüs peiu kõva kolmandik – mis teil viil vaia piäs olõma? Tennädä tulõ, mitte iristä.

A ma tahtnu, et mi poliitigu tennü läbi egä aasta täpsele säändsesama kadalipu nigu tiidläse: meil om ETIS (Eesti tiidüsinfosüstem, www.etis.ee), näile teemi EPISe. Sääl tulõssi kõrd kvartalin kõik üles lukõ, mis om tettü, tuu kõik klassifitsiiri, mis om suur unik ja mis väigukõnõ ja mis ei olõ unigu muudugi ja sis rahva hulgast valit komisjon märk vällä, kinkal om õigus poliitikat üllen mäe pääl edesi tetä ja kinkal tulõ uma armsa lämmä tooli päält kõrrapäält tuutvalõ tüüle tagasi minnä. Ilma kompensatsioonõlda muidugi.

Ja ärke topkõ mullõ inne valimiisi pastapleiätsiid, tikutopsõ, sokulaati, helkäjiid, võtmõhoitjiid ja muud säänest trännä peiu – ega ma noidõ vahel ei vali. Tikutops ei lää riigikokku. Ma vali õks riigimiist vai -naist, nii veidü, nigu näid jäänü om. Kedägi lämmä tooli pääle tagasi avitama, selle et tä muud tetä ei taha vai ei mõista, ma ei naka. Ja vot ei tulõ miilde, kinkal sääne plaan oll’ inne viimäst suurt sõta, et riigikogu liikmõl pidänü olõma ka osakoormusõga tüükotus, et täl es lännü meelest, määne peris elu om. Tuu pidänü kah vahtsõst jutus võtma.


Kõivupuu Marju,
tunnõt inemine

 

 

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit