40 aastakka tagasi pidi koolimiis, piltnik, kalamiis ja viil ütsä ammõdi pidäjä, kuulsa võrokõnõ Ivaski Albert (1906–1995) umma 70. juubõlisünnüpäivä.

Timä vana sõbõr, kirämiis Tuulingu Enn kirot’ Ivaskilõ tähtpääväs võrokeelidse tervitüse ja tahtsõ laskõ tuu är trükkü rajoonilehen Töörahva Elu.

A lehetoimõndus tsusas’ Tuulingu kirä suhvlihe ja lehte läts’ tuu asõmõl Ploomi Elmo kirotõt juubõliartikli.
No otsõ muusõumi arhiivist tuu kirä vällä.

Ruusmaa Arthur,
Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja

Ivaski Albert uma hää seldsilisega uibuaian.
Ivaski Albert uma hää seldsilisega uibuaian.
Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 
Läkütüs Albert Ivaskilõ

Olt tullu Taivaskua orgõ seest ja lõpuss vällä jõudnu Haanjamaalõ.

Olt ollu, olt parhillagi viil kooli-, rahva-, rännü-, spordi-, kala-, jahi-, votu-, looduskaitsõ-, rahukaitsõ-, pilli-, kõnõ-, kunsti-, kirä- ja viil muidu miis. Ehk lühüdält: üts veart miis. Om sinno jakkunu küll egä poolõ.

Jo sulgi hõbõhalli viskas hiuss, kuid aasta olõ õi viil küürütänü turja.
Iks edesi sind viinü eesti jonn ja kius
ka siss, ku pidit kannatama kurja.
Iks käüt sa sirgelt,
pää otsan virgõ.

Nii piäpki elämä üts tõtõline võro miis, kes peret kunagi ei nälgä jätä,
kel põlvini küll omma kõik mii kalavii,
päiv kalavetel rohkõmb väärt ku kuurordin om nätäl.

Kuid alati sa olõt ajahädän.
Ku küssü sinolt, kuis su käsi käü?
«Ei jõvva lihtsält ärä kittä. Halv om õnnõ tuu, ku olõt pinsi pääl, piät magamagi umast aost…»

Kes kodomullast ammutanu rammu,
ei vanajummal tedä hättä jätä.
Iks vapralt edesi sa ummi saabastõga sammu!
Kuis laabus edesi, tuu peräst nätä.

Su säitsmekümnendämä aasta puhul
kaastunnõt avaldame sullõ, kallis miis!

S.a. 15. mihklikuu pääväl Rõugaliinan kirjä pandnu
Su vana sõbõr
Enn Tuuling

Jaga seod artiklit