Neläpäävä hummok. Vällä kaiõh om kuigi tõistmuudu. No muidogi, lumi om üüse maaha sadanu. Ja õkva pall’o lummõ – eski uarmakõsõ omma saina veereh. A ku om neläpäiv, sis om meil Aarnah autolaavka päiv. Tulõ kaia, mida sälgä-jalga panda. No sälgä pandmisõga olõ-i murõht, a jala otsa saa-i joht plätosit panda. Tulõ miilde, et mul ommava kohki ilosa roosadsõ kaloski. Võtagi ahonukast koogu ja tõmba kaloski papi alt vällä. Käävä külh, sünnüse jalga panda häste. Hiidä sis silmi ka var’okaehtusõ poolõ ja ilestä ka kreebeniga hiussit ilehembäst. Tii ka tiranikuotsa hämmes ja tõmba tuuga üle mol’o.

Lää vällä, a silmil nakkas hallus. Olõ-i harinu valgõ ja puhta maailmaga. Võta var’o alt riikese ja proomi tougada. Olõ-i hätägi, lumidsõ hainamaa pääl juusk õigõ häste. Parõmp õks, ku tokiga minnä. Peräh saa ka kraamikoti pääle panda.

No jovvagi tõõsõ maja mano. Lää tii külätarõ ussõ vallalõ ja astu küüki. A küük om jahe. Panõ elektriradika taadõ ja tuus aos, ku tõõsõ naasõ kah tulõva, om küük jo lämmäkenegi. Tõisi ruumõ mi pruugi-i. Meil om tuust hää, et mi piä-i väläh uutma – laavka sõit õkva köögi aknõ ala.

A mehe tulõ-i sinnä naisi mano istma. Nä saisva uma kambaga tõõsõ maja repi pääl. Õks näil ka uma as’a arota. Mõni paistus sääl ka säändse kõhna vällänägemisega olõvat. No õks tuu tervüs pääle rassõt üle rinna nõstmisõ tüüd vilets. Sis tulõ nuka takast viil üts miis, kiä õkva hiidütäs. Habõna ajamalda, pää sugimalda – õigõmbahe pää nigu paklakuudsli otsah, koh pudsajitki seeh. Oh, olõ-i midägi, ku ruuht saava, praavus tervüs kah är. Ja kõik nakas jäl otsast pääle.

A meil, naisil, õks juttu jakkus. Uudissit joht olõ-i imp niipall’o ku suvõl, a midägi õks om. Kõnõlõmi kas vai söögitegemisest. Kiä kiit kapstaruuga, kiä kardohkit ja hämmätüst, a ütel naasõl jäi saiakohetus nõsõma.

No sõitki laavkabuss aknõ ala ja mi kombõrdami ka vällä. Noil miihil jo uma kraam käeh ja miil hää.

Saami mi ka umma kraami ostma naada. Olõ-i hätägi, kõkkõ om: leevä-saia, piimä- ja vorstikraam, suurma ja seebi… A lihakraam om külmänü. Ja tuud pudõlidõga kraami sortõ om kõgõ rohkõmp.

Väega hää miis om mi poodimiis Riho. Pahanda-i kunagi, ku kinkalgi api vaia om. Ja hüvvä nall’a viskas kah.

No omgi kraam käeh ja mul saa kott õigõ rassõ. Osti jo peris suurõ kapstapää kah. Hää, et saa riikesega kodo viiä. Seokõrd läämiki lakja, a tõõnõ neläpäiv om meil pääle laavkapäävä viil ka vallapäiv ja raamadukogopäiv. Sis saami raamatit vaelda ja ku kinkalgi vallatüütäjäga vaia om asja aia, saa tuu ka är aetus.

Ja tõõnõ neläpäiv olõ-i imp lummõ maah ja ilm om undsõnõ, must ja muanõ. A hainamaa om illos ja hal’as.

Kurõ Hilja

Jaga seod artiklit