Lauri Sommer
Kodu kaduvas
Luulõtusõ aastist 2008–2018
Kujondaja: Mari Ainso
Välläandja: Tiivaalune
Räestu 2019
Sommeri Lauri vahtsõnõ luulõtuisi kogo «Kodu kaduvas» om kõvvu kaasiga raamat, kost omma puudu lehekülenumbri ja mink sisu om jaotõt neläs osas. Kokkovõtvalt noilõ, kiä pikkä juttu lukõ ei viisi: tego om kõrraligu raamatuga täüs esimuudu vabavärssi, miä päämidselt kõnõlõs luudusõst ja armastusõst. Raamat kõlbas tävveste lugõmisõs, lühkü ria omma sisu poolõst kihilidse, nii et uma jüvä piäs värsest löüdmä nii ullimb ku targõmb lugõja.
Üts hoiatus kah: luulõtusõ omma eestikeelidse. A inämbüisi eesti kiilt häste mõistvilõ võrokõisilõ es pidänü tuu suur hädä olõma, päälegi om luulõtuisi sisu suurõlt jaolt Võromaaga köüdet.
I
Arvustajana om mul hää miil tuust, et loetun raamatun ei olõ suurt targutamist ja oppamist. Lauri näütäs, hinnangu või lugõja esi anda. Sommer esi nimmas umma koko luudusluulõtuisi kogos, kon tetäs alostõn suvõga ja lõpõtõn keväjäga aastalõ tsõõr pääle. Mu jaos nõsõs lukõn toolõ luudusõ-teemalõ mano armastusõ teema, miä paiguldõ väega teräväle sisse lõikas. Tegünes kontrast: tasalik luudus saa nigu piksenoolõst löögi, ku armastus pääle tulõ.
Raamadu tipphetk tulõ mu jaos kätte peris alostusõn. Luulõtusõn «Tiivasirutus läbi hämara» lindas kõlladsõ nokiga suur rüüvtsirk, hiidütäs ja armastas. Säältsamast om põnnõv lukõ hiirist, kiä määnüist ubinist hinnäst purjo söövä. Omma suurõ tundõ ja väiku nal’alidsõ juhtumisõ.
II
Nali vai sis kerge huumor om kah üts märksõna, miä Sommeri vahtsõ kogo man är märki tulõ. A niisamatõ nigu kõik muu om tuu naligi tunda õnnõ aimamiisi. Paistus, et Sommeri luulõtajakiil omgi sääne tasalik, vagunõ, as’ost andas õnnõ tsipakõsõ aimu. Võiolla om tuu idamaiõ luulõmuud, määnest ka Eesti luulõn hulga aigu ette om tulnu, kõgõ inämb vast Kaplinski Jaani luulõtuisin, a iks hulga varrampa kah.
III
Viil ei saa Sommeri Lauri luulõtuisist kirotõn müüdä minnä timä aoluulõst. Nii hull luulõtaja ja hindäetteeläjä Sommer kah ei olõ, et ilmaello ja ull’uisi tähele ei panõ. Nii riivasõ raamatut «sõbra» mol’ovihust ja noorõ soldani, kiä tulõvalvõn telefoniekraani skrollva. Ja kuigi luulõtaja esi ütel’ raamadu Võro esitlüsel, et timä aigu väega tähele panda ei mõista ja aost kirotaminõ täl vällä ei tulõ, ei saa ma tuu hinnanguga nõun olla. Nuu ütsigu aotsähvähüse omma raamadu hääs maiguhainas.
IV
Kokkovõttõs või üteldä, et taa raamat om esimuudu kitülaul luudusõlõ ja armastusõlõ. Sommeri Laurilõ tulõ aituma üteldä, et tä seo raamatuga vällä tull’ ja õkva keväjädsel aol, ku üten luudusõga ka heng elolõ heränes.
Eräle hää miil om mul ütest bussisõiduluulõtusõst, kon suur ime sünnüs Tsuuru sõitva bussi pääl. Tuu luulõtusõ olõs tahtnu õkva esi kirota.
Rahmani Jan