Miikandin om ildaaigu üles võet kats Eesti filmi, üts Kivirähu «Rehepapi» ja tõnõ Tammsaarõ «Tõe ja õigusõ» perrä. Ma kai nuu mõlõmba kõrralikult är ja tahtnu näide kotsilõ ütte-tõist üldä.

Kõgõpäält: kummagi filmi tegijä ei olõ julgunu asjust kõnõlda nii nigu raamatun kirän. Rehepapp ummi manitsuisiga om taandõt kõrvaltegeläses ja vällä om tullu armastusfilm. Hää armastusfilm, kon lõpun hindä är uputanu tütrik pääle viist vällätõmbamist õks viil elumärke and (lehe nõna all liigusõ hingämise taktin). Ma mõtli jupp aigu, inne ku arru sai: tuusama oll’ jo ka «Karu süämen», kon Niikas sai arru: karu süä ei jahtugi är.

Nii et armastusfilmile mul midägi süüs panda ei olõ. Mul om siski kahju, et Rehepapist jäi film tegemädä. Ma nimelt arva, et Rehepapi oppus olõs täämbädsele ütiskunnalõ väega är kulunu. Midäs tuu Rehepapp sis oppas? Ärke ahnitsõgõ kokku kraami, midä teil vaia ei olõ! Ärke sööge siipi, mis tuust, et häste lõhnas. Ärke laskõ hindäle igäväst hulka putru kodu kanda, tuu lätt hapus! Milleperäst ti varastat mõisast 40 paari aluspükse, niguni ti näid ei kanna! Teil ei olõ vaia vangõrd, miä ti värtest sisse ei mahu!

Kõik nuu manitsusõ läävä parhillatsõn Eestin väega asja ette. Kahju ainult, et Riigikogu liikmiidega iinotsan om Rehepapist tettü määnegi negatiivne tegeläne, täpselt nigu Vargamäe Andressõst. Jo sis oll’ vaia nuu tegeläse maa sisse tampi.

Vargamäe tegeläisiga om tsipa tõnõ lugu. Andressõ tüürabamist nakati hukka mõistma joba nõukaaigu. Kuna tüütegemine esihindäst ei olõ jo määnegi halv asi, sis mõtõldi vällä, et Andres tapp’ Krõõda är. Ainukõnõ asitõend toolõ sündmüsele oll’ tollinõ laud, mille Andres tsiku kaitsõs ussõ ette lei, aga nõukogudõ võimulõ oll’ tuust küländ. Ma käve Borodino külän tuud lauda peris käega kumpman: tsipa laemb servämädä laud, mi Mõnistõ-kandi naistõrahvalõ joht surmahätä ei tii. Tervest pääst astus üle nii et ei tunnõki, aga rasõdast pääst – noh, sis olõs Andres kuulnu säändse epistli, et ussõvärk ollu poolõ tunniga kõrran.

Tuu laud viigi mõttõ Krõõda pääle. Midä mi timäst tiiämi? Tammsaarõ tegelikult paar vihjet and. Krõõdalõ sellätedäs Pearu tegemiisi: neli üüd-päivä kõrdsin juudu, koduvärde maha sõidõt, naanõ-latsõ, sulanõ ja pini läbi pessetü, kaivu ähvärdet sittu. Kõgõ tuu pääle ütläs Krõõt: «Egas tä halva peräst…»

Nii et Krõõt om kasunu tiidmisega, et Pearu tsiatembu omma üts tävveste normaalnõ asi. Jääs üle viil küssü: mille Krõõt Andressõlõ tuu ussõ-laua peräst lauakerikut es kõrralda. Ku tä Pearu tsiatembu õigõs mõist’, jo tä sis oll’ sõimu ja hindä iist saismisõga kah tutva. Põhjus saa olla ainult tuu, et Krõõdal oll’ Andressõ iin määnegi väega ränk tenuvõlg, millest es kõlba kõnõlda, aga või-olla eski mõtõlda. Nii võit sis üldä, et Krõõdalõ sai saatuslikus määnegi suur hingevaiv (nigu ka perän Marilõ).

Nüüd Pearu manu. Pearu kõgõ suurõmb saavutus oll’ tuu, et tä opas’ Andressõ võlssma. Filmin om häste näüdätü, kuis Andressõlõ asi edimält väega vastamiilt oll’, aga peränpoolõ nakas’ tulõma.

Ja peränpoolõ, ku Pearu ütel’, et Vargamäel om ilma tõõ ja õigusõlda keremb ellä, es aja Andres kah vasta. Sinnäpaika filmin asi jäigi, et Pearulõ jäi õigus. Raamatun om asi tõisildõ. Andres saa vanutsõn iän teedä, et riik om näide palvõkirä rahuldanu ja jõgi süvendedäs är. Tuu rõõmuga taht tä Pearuga är leppü, aga jääs paar tunni ildas: Pearu om jõudnu är koolda. Andres näge inne surma ka jõõ süvendämise är, aga Pearu koolõs luutusõga, et vast lätt timä sugu Vargamäel õks edesi.

Andressõ luu moraal om: kui terve elu uma unistusõ nimel rabõlõt, sis vast inne surma näet ka unistusõ täüdeminekit. Pearu tuud es näe.

Kui olõs tahetu sinnäsamma vällä jõuda, kohes Tammsaarõ jõud’, pidänü film olõma 3-seeriäline. Aga asi om vist nii, et inemine taht, aga raha juht.

Kahju!

Pulga Jaan


Kaadri «Tõõ ja õigusõ» filmist.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit