Ma sei elun edimäst kõrda mõstuisi kartuld. Noorõ kartuli, es olõ kuurmise vaiva. Ainult keedä ja rapuda pata – kuur valla. Mõtõ läts’ poodisilte pääle – «Pestud kartul». Tävveste ülearunõ silt, kõigilõ om jo pall’a silmäga nätä, et «pestud». Eestläne tahassi innembä teedä, kas sordi nimi om «Ando» vai «Ants» vai «Atleet» vai koguni «Adretta». «Maret» ja «Laura» jo olla ei saa, nuu verevä koorõga.

Sibuliil om jäänü perrä kats sorti: valgõ om «Venemaa» ja verrev «Holland». Mõni aig tagasi oll’ verrev viil «Punaparun» – ingliide keelen muiduki.

Kurgi olli Vinne aigu kas «Murom» vai «Vjašnikov» (tükke vahel mõru olõma, aga illus ja pikk). Nüüd om kurke nimi kas «Poola» vai «Läti», harva ka «Kodumaine». Vot, kurkõ man tahtnu küll teedä, kas nimä õks õigõ mulla pääl kasvatõt vai toitõlahussõ seen – vahe om suur. Eriti imelik om asja man tuu, et ildaaigu lüüdi üle Eesti hirmsalõ kellä määndsegi ubinasordi peräst – ei ollõv õks periselt tuu värm. Vast om asi sis tollõn, et kartul om tõsõ (vai kolmanda, kiä kui võtt) Eesti süük, upin aga edimädse.

Mõttõtuisi om silte man pall’u, kotusside tundus, et muud ei olõki. Võtami näütüses pasteedi. Mõni om lihtsält pasteet, mõni maksapasteet, mõnõl silt man «Pasteet maksaga» (arvada sis antas jupp massa päälekauba, hauka esi).

Sääne mõtsik sildimajandus om käünü niikaua, ku ma mäledä. Ma tei 55 aastat tagasi kooli keelepääväl tuust ettekandõ. Tuukõrd miildü kõigilõ silt «Võileib kilu munaga». Millegiperäst oll’ kilu, rõibõ, esi muna asõmõl leevä pääle roninu.

Hää no küll, Vinne aigu oll’ kaupa veidü ja süüdi, midä oll’, aga põrõlt om arustlakõ sildimajandus veenü elu sinnämaalõ, et vanainemine, muidu kõbus ja tragi, piat puuti minnen asjatundja üten võtma. Paistus, et vallal om ka asi mokkamüüdä ja asjatundjiid liigus poodin peris tihksalõ. Varsti ei tiiäki inämb kiäki, et vanast oll’ pasteet tuu, ku kupatõt ja praadit mass aeti läbi rasvamassina ja maigu peräst panti ütte-tõist manu. Ja imelik om tuu, et nuu, kiä kõnõlõsõ suurõ suuga kultuuri hoitmisest, ei hooli säändsest keele ja inemise ajudõ risustamisest mitte üts jumala tolm. Ilmselt om kultuur näide jaos päämiselt dirigendi ja noid om poodisiltega tõtõstõ rassõ võrrõlda. Aga mine sa tiiä, või-olla mõnõ ao peräst loet lehest, et dirigiir Poola vai Läti vai Rootsi. Jo mi sis olõmi säänest infot väärt.

Nojah, katõ päävä peräst olli «Pestud» kartulisordil idu vällän ja tull’ õks kuurma naada. Uma mullanõ sais tõist nädälit, hätä midägi.

Laiskust, üteldäs, ei saabõv är pettä.

Ullust saat vist küll.

Pulga Jaan

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit