Põlvast peri Armuliku Hedi (23) eläs ja tüütäs täämbä Villändin. Tä lõpõtas parasjago kultuurikõrraldusõ opmist ja tegeles pall’o kõrraldamisõga. Hedi oll’ timahava esitõt kõgõ parõmba sekretäri konkursilõ ja sai sääl tõõsõ kotussõ.

Noorõ inemise kotsilõ om Hedi pall’o tetä ja oppi jõudnu. No kõnõlõs tä umast tüüst, kodopaigast ja nuur olõmisõst.

Kos olet peri ja koolin käünü ja midä hääd om miilde jäänü?

Peri olõ Hundikutsari talost Põlva maakunnast. Mu latsõpõlv ja juurõ omma vanaesä ehitet majah ja talohuunih ja mailma kõgõ suurõmbah aiah ja tagahoovih, mõtsu ja nurmi vaihõl.

Koolitii läts müüdä päämidselt Põlva liinah. Kõgõpäält Mamastõ Latsiaid-algkoolih, edesi Põlva ütisgümnaasiumih. Parhilla tulõ vällä, et kumbagi kuuli olõ-i inämb sama nimega esiki olõmah – mälehtüse siski omma. Olli küländ tagasihoitlik väiku tütrik, a ummete miildü mullõ laulda, tandsi ja näütemänguh üteh lüvvä. Mamastõst om meeleh klassijuhataja Lepassoni Marju, kiä om mu lemmikoppaja läbi ao ja pikki keksumängu maratonne.

Põlva ütisgümnaasiumih kasvi üles, opõ hinnäst tundma, nika ku gümnaasiumi lõpuni ja tuu tundmaopminõ käü loomuligult viil parhillaki. Gümnaasiumist om peri mu tukõv inglüse keele taust ja armastus tiatri vasta. Ülikooli kõrvalt lõpõti viil Võromaa kutsõhariduskeskuseh väikuettevõtlusõ eriala.

Ei saa unõhta ka Põlva muusikakuuli, koh käve tõõsõst klassist katsanda lõpuni kõik päävä tõõsõ poolõ. Viiolit ja viiolimängmist hinda ma siiäni korgõhõ.
Parhilla nakka lõpõtama Viljandi Kultuuriakadeemiät. Üts ainõ om viil tetä ja lõputüü kaitsa, päält tuud om kultuurikõrraldusõ eriala diplom karmanih. Seo kuul om mullõ opanu inämb, ku ilmahki arvada olõs mõistnu. Esieränis omma miilde jäänü raamatu välläandmine lõputüüs ja teleproduktsiooni man tett praktika.

Armuliku Hedi. Süllä Krisi pilt

Midä su jaos tähendäs kodokant?

Mu jaos om Põlva sündümise ja kooliliin. Hundilaanõ (vai parhillatsõ nimega Võiardi, minkast mullõ iks ja jäl müüdä kaia miildüs) om latsõpõlvõ kodopaik. Tuu tähendäs mullõ mu perekunda – essä, immä, velle, sõsarat ja pini Tommit, kiä om mu kõgõ kallimb sõbõr.

Seo tähendäs kõiki lemmikeläjit, kinkaga üles kasunu olõ.

Seo tähendäs seelikidõ ja sukkõ katski tõmbamist puiõ otsah turnõh, poodi mängmist naabritütrik Liisiga, mõtsah ja suuh müttämist, var’olist lilliaida, rabarberikoogi küdsämist ja pall’o viioli har’otamist. Ja seol kõgõl om esimuudu kodo hõng ja tundminõ.

Täämbä elät Villändin. Midä sääl olõt jõudnu är tetä?

Villändi aig mu eloh om olnu kõgõ inämb täüs tüüd ja loomingut. Olõ saanu suurõ hulga tiidmisi, kuis kultuuri kõrralda. Olõ Villändi folgil kolm aastakka kaubanduspäälikku avitanu, timahava olõ edimäst kõrda plaadimüügi päälik. Olõ olnu Tudõngidõ tiatripäivi, Tõrva Dokfesti, Kultuuridessandi, Muusikapäivi ja pall’odõ muiõ sündmüisi kõrraldamisõ man. Teno Villändile om mu mano jõudnu ka Lõõtspillipäev 2017 kõrraldamine. Suurt ossa mu eloh om mängnü ka tüükotus Ugala tiatrih turundussptesialistina. Tiatrimaagia om minno kõgõ köütnü.

Midä olet tiatrin mängnü?

Mu sükäv tiatrihuvi om kindlapääle peri Põlva Ütisgümnaasiumist, koh naksi näütetsõõrih käümä. Tiatri tundu mullõ nigu tävveline võlumaa, joba viiendäh klassih unisti, et võinu kunagi tiatrih tüüd tetä. Ja tuu, minkast unistat – nigu mi tiiämi – saa tihtipääle tõtõs. Näütlejä olõ olnu kunagidseh Põlva Eksperimentaaltiatrih, koh tuukõrd olli vägevä ja ütehkiskva noorõ. Pääle tuud olli näütleja Kanepi Harrastusteatrih. A täüskasunust pääst sai kõrraldushuvi näütemängu huvist võitu ja viil aasta iist tüüti Ugala tiatri turundusosakunnah.

Tüütät perimüsmuusika keskusen. Kuis tuu folgiseltskund su är võlusi?

Ainus õigõ sõna seletämises, mille ma tii tüüd Eesti Perimüsmuusika Keskuseh, omgi tuu, et nä võlusiva mu är. Uma missioonitundõ, tüükusõ, õkvaütlemise, häätahtligu olõki ja rõõmsa meelega. Päämidselt või keskusõ tüütäjä jaada katõs – uma ala prohvi perimüskultuurih ja kõrraldaja. Mul om kats kolleegi, kedä ma päämidselt assistenditüüga avita – Ostumaa Liina ja Jaago Jaan. Mõlõmba kuldaväärt inemise, kinkaga üteh tüüd tetä ei olõ õnnõ au, a ka puhas õnn.

Sait tõsõ kotussõ konkursil Parim Sekretär 2017. Midä sääl tegemä pidit?

Ülesandit oll’ sainast saina! Etteütlusõ kirotamisõst, pressikonverendsest kooni loominguliisi võiuleibuni vällä. Niisamate tull’ valmis tetä ammõtligu vormiga võimaligult nal’akas seletüskiri. Kõgõ inämb jäi miilde kõik taa lõppvuuru jõudnu seltskund, kinkaga üteh aig peris linnas ja ütski ülesannõ es tundu võimalda.

A sa ei oleki jo peris sekretär, olõt Perimüsmuusika Aida kõrraldusassistent. Midä su egäpääväne tüü hindäst kujotas?

Tõsi. Mu egäpäävä tüü man om kollektiiv joba tuuga rehkendänü, et saa-i must ilmangi õnnõ arvutilavva takah istjat, sinnä ma ärä närvetüs. Avita produtsenti ja administraatorit, päämidselt avita majah sündmüisi kõrrldamise man ja tegele kavah olõvidõ sündmüisi ja esinejidõga. No lavva takah tulõ kah istu, a tegeligult miildüs mullõ egä osa mu tüüst. Saa egä päiv kokko suurõperätsidõ eesti artistõga, kõrralda saaliteenendüse puult Perimüsmuusika Aidah, tunnõ mõnno perimüskultuurist ja opi egä päiv midägi vahtsõt. Mul om unistuisi tüü. Ja omma unistuisi tüükaaslasõ.

Määndse omma täämbädse ao noorõ võimalusõ?

Võimalusõ omma otsalda. Esi tulõ olla päälenakkaja. Ja mitte õnnõ vällämaal, a tahsamah kah. Õkva tah, Eestih. Ma ei olõ ilmangi saanu külmäs jäiä, ku vingutas, et «palka ei masta, tüü om ull, olõ-i võimaluisi». Tii, midä armastat ja armasta, midä tiit ja kõik muu tulõ esihindäst, ku olõt parasjago tüükäs. Edimält tulõ Eestih otsa pääle saia ja sis kaia, kas saat äkki lisas viil mõnõlõ muulõ maalõ hindäst midägi pakku. A kodomaa innekõkkõ!

Valli om aga tõtõst pall’o. Olõ tuu puult, et hinnäst välämaal tävvendä ja avasta, kõik tuu tulõ ütele noorõlõ hindä tundma opmisõ man kasus. A õnnõ välämaa poolõ kaeminõ ei olõ mu jaos sukugi tähtsä. Kultuurikõrraldusõh toimõtadõh tulõ ette peris pall’o (kuuh)tüüpakmisi, keerolinõ om naidõ vahel valli. Parhilla olõ hindä jaos löüdnü muusika ja proovi seole truus jäiä, vähembält parhilla.

Kas näet umma tulõvikku ka kodokandiga köüdetült?

Kindlapääle. A mu parhilladsõ elo kodo om Villändih, latsõpõlvõkodo Hundilaanõh. Ja ma tiiä, et jõvva ütel pääväl hindä kodotallo ütte vai tõistmuudu tagasi. Parhilla olõ-i lihtsalõ viil paras aig. Kõik juhtus õkva sis, ku juhtuma piät.

Küsse Rahmani Jan

Jaga seod artiklit