Juhtu ildaaigu rongi uutõn vana tutvaga kokku. Tä kirut’ ennembi mitmadõ lehte, a no om nakanu uma kodukandi aoluust juttõ koguma. Tä om Eesti keskmädsest osast peri ja taht, et taast rahvast ka rohkõmb nii-üldä perimüsejälgi maha jääs.

«Sälg om viil vaivahigist likõ,» ütel’ meesterahvas nall’aga poolõs mu küsümise pääle, kost tulõ ja mea tekk’.
No melle nii? Tä oll’ käünü kodukandin üte päält ütsekümneaastasõ vanainemise man küsümän üte talu kohta, minka rahvajuttõ järgi umal aol imeligu asja sündü.

«Ja es saa ma säält üttegi lausõt, mis mu kirjatüüd edesi olõs veenü, olkõ külh, et mammil paistu mõistus nigu kõrran olõvat. No kulssi hoolõga ärä, kuis tä ummi latsi ja latsõlatsi kitt’, ja kinniti üle, et mu perrel lätt peris tavalist muudu, nii targa ja rikka ei olõ kiäki. A tuu talu pääle juttu käändä ma es mõista, kuis ka püündse. Õks tulli vahelõ egäsugudsõ «kõlladsõ» uudissõ nii vanast ku praegutsõst aost. Konh talun ollõv ütest tüküst anuma mõskmata ollu, konh miis latsi vasta kuri… No olkõ noh, a ku tädi jutt praegutsõ ao nuuri manu jousõ ja nuidõ, tälle pea võõrõidõ elust ka ennegi halva as’a miilde tulli, sis ma naksi arru saama, et siiä tallu olõ ma külh ildas jäänü. Kost vanainemine sääntse virilä jutu võtt, kas täl kah Mol’oraamat om vai medägi? Ei taha külh usku, et perre noorõmba, ku kotun käävä, ka vanaimä käest enämb vana ao juttõ ei küüsü ja hoobis tälle tõisi kohta virilaid uudissõid jagava…?

Vast kolm-neli kõrda tei viil pruuvi ja küsse mõnõ tõsõ vana ao asja kohta, et vast tuu kõnõtas vai nii, aga ei medägi. Ku jutt jälle hõelas püürdse, tulli tulõma,» kõnõl’ kirjamiis ja koduluuhuviline.

Timä imä oll’ õkva soovitanu, et mine kimmäde sinnä, tuu tädi oll’ külh jo vanast tõisi kohta virk halva kõnõlama, aga vannu asju tiise tä pall’u. Täl oll’ viil mõni aastaig tagasi vääga selge, kiä külän kellele sugulanõ oll’, ja tuud oll’ peris huvitav kullõlda. A no es saa sis enämb medägi?

«Üldäs jo õks, et ärke vannu inemiisi käest juttõ küsümisega ildas jääge, tuun mõttõn, et nä tõistõ ilma läävä, a säänest asja näi ma külh edimist kõrda, et inemisel omma jala alh ja silmä selge, aga tuu, mis viis-kuuskümmend aastaiga vai kauõmb aigu tagasi juhtu, ei olõ enämb meelen vai ei huvida. Mis säänest asja tege, ega õmõta nuu seebika, medä telekast igävüse peräst vahitas? Ma ei tiiä, vast omma teil sääl Võrumaal as’a paremba, a sullõ ma ütlä kah egas juhus, et vannu asju küsümisega ei massa vääga ildas jäiä. Või ollaki nii, et inemine om olõman, a huvi jo tõsõ,» kõnõl’ keskiän miis, kelle päiv ja sõit tühja olli lännü.

Peat vast jah tuu pääle mõtlõma. Panõmi inemiisi vai autupoodi man ja bussi uutõn tähele ja kullõmi, mis nä kõnõlasõ, mea näile viil kõrda lätt. Sis tiiät, kas om mõtõt tõnõkõrd juttu ajama minnä.

Nõlvaku Kaie

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit