Mu kodotalo piirinaabri üts vanõmbit poigõ Volli tegi vahepääl ka rätsepätüüd. Tull’gi nii, et näide ülemäe talo piiriperemehel Iljal – kutsuti Iljo – oll’ vaia pökse. Mis sis muud ku rõõvas üteh ja Volli mano.

Volli oll’ nõuh pökse tegemä ja mõnõ ao peräst läts’ Iljo sis kaema, kui pöksega om. Iljo oll’ kõva piibumiis. Tuud piibujurakat oll’ tälle väega vaia ja tuu oll’ timäga iks üteh. Oll’ sis Volli man tükk aigu, ai juttu, ni läts’ üle mäe jäl kodo. Piibukõsõ unõht’ Volli mano maaha.

Volli noorõmba vele kaiva, et tühi piip – taa vaia täüs laati. Peräkõrd saa veidü nall’a kah. Panni sis piibu sisse tikuväävlit ja tiid midä viil, pääle panti tuvak. Piip jäi sinnäsamma.

Kotoh Iljo löüdse, et piip jäi Volli mano. Ütel’ sis poig Paulilõ: «Poig, mul jäi piip Volli mano, sa mine tuu tä säält är.» Mõnõ ao peräst tull’gi Paul piibu perrä, vei piibu kodo ja andsõ esäle.

Esä kai, et ahah, tan mul jo tuvak kah seeh, ni pandsõ piibu palama. Sis käve piibuh paras kärts ja piip linnas’ nukka. Vanamiis hiitü väega är. Naabripoisi, nuu piibulaatja, arvssi, et no iks joba piäs Iljoga midägi juhtuma, ja lätsi mäe pääle kaema.

Oll’gi nii, et naabritarõ uss paugaht’ vallalõ, Paulikõnõ pagõsi iih ja vana Iljo, rusigu pistü, takah, esi rüükse: «Hoi-hot Pa-Pauli pokan, ku su kätte saa, ärä tapa kjulh!»

Poisi mäe otsah kaiva, kuis Paul juussõ elo iist, papi ummi poolõtoobitsidõ paklaidsi valgidõ pöksega takah.

Poisõl oll’ väega lõpus ja peivä naaru peräst kõttu kinni. Ku Iljo Pauliga hindä är olliva juusknu, jäivä saisma. Paul sis hähkät’, et tä es tii, tä ei olõ süüdü, tä ei tiiä midägi.
Iljo mõtõl’ veidü, kai ümbre ja sis raput’ naabri poolõ rusikut.

Nahkuri Liidi


Koha Priidu tsehkendüs

Jaga seod artiklit