1967. aasta talvõl oll’ lummõ peris pall’u. Mu kodu oll’ külä lõpun. Inne toda oll’ puukuur, jupikõnõ aiamaad ja sõs tõnõ maja, kon eläsi mu peigmiis Elmar. Päivä tüü man tä ütel’, et tulõ õdagu mullõ küllä.

Uutsõ ja uutsõ, kell läts’ joba pall’us. Lõpus koput’ mullõ aknõ pääle. Sisse tullõn raput’ püksiseerist lummõ vällä ja ütel’, et essü är. Ma vahtsõ telle otsa ja küsse: «Kas sa olt purjun vai? Kuis saa inemine paarisaa meetri pääl är essü?!»

No oll’ tävveste kainõ ja kõnõl’, et oll’ nakanu mu poolõ tulõma, a ütekõrraga oll’ tiirada jalgu alt är kaonu. Tampnu sõs edesi, aga rata ämp ei lövvä.

Nakanu lummõ pite astma, et kohegi piät iks vällä jõudma. Nakanu jo är väsümä, ku näkk’ kavvõl maja aknõ tuld. Tampsõ sõs maja manu. Koput’ ussõ pääle ja mõtõl’, et küsüs tiid.

Ussõ tekk’ valla timä uma imä. Tuu oll’ är hiitünü, et mis juhtu. Imä oll’ sõs visanu rõiva sälgä ja saatnu poja mi ussõ taadõ, et mine hullu tiiä, essüs viil är.

Naardsõmi ja märgotimi, kuis sääne asi sai juhtu. Mi maiu takan küündü suur kolhoosinurm mõtsani ja majju kah säälpuul es olõ. Jo tä sääl nurmõ müüdä tampsõ seeni, ku otsa ümbre käändse ja tuld nägi.

Nall’a sai kül peräst, ku vahest jutus tull’, kuis imä poiga külä pääle saatsõ.

Niklusõ Mare
Urvastõ khk

Jaga seod artiklit