Ku ma olli algkooli är lõpõtanu, tulli Võro tüüstüstehnikummi puutüüd opma. Meil oll’ häste vahva kursus, 18 poiskõist ja 14 tütärlast. Tehnikumi aoluu kõgõ suurõmba tütärlatsi arvuga kursus.

Poolõ olli liinast ja poolõ maalt peri. Meil oll’ kursusõl ka Tootsi-taoliidsi poiskõisi. Üts noist oll’ Saimra Tõnu, inneskidse kerigukooli oppajidõ poig. Nigu Tootski kergele tsäron pääga ja sis joba säändse olõkiga nii viguridõ ku ka kasvu poolõst.

Vanõmba kursusõ poissõl oll’ kombõs tetä kadalippu. Inne vetsumajja minekit, esieränis poissõlõ. Vahel ka mõnõlõ tütrikulõ, kedä millegiperäst es sallita.

Inne vetsu oll’ maru kitsas kalitor. Kadalipp tähend’ tuud, et katõl puul olliva vanõmba kursusõ poiskõsõ ja ku noorõmba säält läbi lätsi, tõugati näid kõvva ütest sainast tõistõ. Sis viil kisti nöpsest, traksõst vai astuti jalgu pääle, et nööri valla tulõssi ja kängidsä jalast är. No sis oll’ joba õigõ kossumäng, peräkõrd anti mehele armu.

Ütel pääväl kaimi, Saimra Tõnul jalan ketsi. A kuuli tullõn olliva kaloski ja nuu olli kummi vai rihmaga kinni köüdedü. Mi küsse, mille nii. Tõnu pilgut’ õnnõ silmi ja ütel’: «Nii om vaia, kül ti näet.»

Tull’ jälki vahetunn, mi saimi nätä ja kuulda, eski tunda, kuis tuu asi käü. Nii ku Tõnu tõsõ kõrra trepist alla juusk’, inne maa pääle saamist karas’ kõrraga saina pääle üles. Üts käsi ja jalg üte saina pääl ja tõnõ käsi ja jalg tõsõn sainan. Küländ korgõn, selle et vangimaja ruumi olli kõik uma 3–4 miitret korgõ. Tõnu karas’ üles selle, et tõsõ tsura tedä kätte ei saasi.

Tõnukõnõ naas’ tassakõistõ mugu miihi WC poolõ liikma, nigu kaljuronija. Kül tä tiidse, et kolm tugipunkti pidävä häste. Ku jääs kats, olõt all. Niimuudu tassakõistõ edesi minnen ja alumadsõ kõrra rahvast naardõn jõudsõgi tä vetsu ussõni, kon es tohe inämb puttu, togida ja muud. Õnnõ sõnnuga.

Muidoki uursõmi perrä, kuis nuu jalavar’o nii häste pidävä. Tõnu ütel’, et täl matkaklubin om perrä uuritu Külasõ Mati ja Tolga Väino käest, kes olli klubi juhataja ja egä matkaliigi pääle kõva käe. Trumbi näil iks olli mäkkeroniminõ, alpinism, koopamatk. Tõnu ütel’, et ronitas ka ketsega, a nuu tükvät nilvõstuma ja talla kulusõ ruttu läbi. Nii jäiväki vanõmba kursusõ tsura hääst nal’ast ilma. A hoiatõdi, et kül nä mõtlõsõ midägi vällä.

Mõtliva kah, a las tuu jääs tõsõs kõrras.

Johansoni Madis


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit