Ma käve Narvan. Ütsindä. Asja peräst. Mu asjaajamine oll’ liina veeren, nii et liina sisse asja es olõ. Mu arust omma liina kõik üttemuudu, nii et es huvita. Kül aga tegüsi mitmiid mõttiid sõidu pääl; säidse tunni rooli takan om mu hallele ajurakkõlõ nigu Poirot’lõ taimõtsäi.

Kõgõpäält: ma tiise, et säälkandin omma suurõ Alutagusõ mõtsa. Ma sis vahe kõik aig tii viirde, et konõs nuu mõtsa alustasõ ja kui suurõ nimä omma. Mõtsa jäiegi mul nägemädä. Jo ma olõ sis Eesti geograafiast võlssi arru saanu. Tii veere olli kül parajiid vankrivehmrepuid täüs, sekkä mõni rihavarrõpuu ja kotussidõ olõs eski karjaaiapostõ kannatanu varuda. Küländ pall’u oll’ lakõraotut, kohe es olõ midägi istutõt. Sääne tunnõ jäi, et Alutagutsõl om mõtsa pääle käega lüüd. Siski, Iisaku kandin olli tii veeren suurõ taimõaia, nii et kongi käü õks istutus kah.

Ja mis viil süäme lämmäs tekk’: mitmõl puul näi puu otsan hiireviud. Vägüsi läts’ mõtõ tuu pääle, et egäsugutsiide mõttõlagõdiide raudteie asõmõl võinu ehitä mõtsa sisse üte kõrraliku ruusatii, kon tohtnu sõita mitte üle 30 kilomiitre tunnin. Kui joba musugutsõl tulõ himmu õigõt mõtsa nätä, mis sis viil lääne puult parembrahvas ütles. Aga kimmäle ruusatii, kon mõtusõkikas jalutas ja ruusateräkeisi korjas. Ja mõtsavedu olõssi tuu tii pääl kangõst keeletü. Põdrajaht, või-olla, kah.

Tagasi tullõn läts’ kõtt tühäs, nii et Rannapungõrjal pei üte pugõriku man kinni ja osti kats suidsukalla. Lutsu sei õkva säälsaman är, väega mahlanõ ja parra soolaga. Õkva nätä, et tuulsamal pääväl suidsutõt, või-olla ka püvvetü. Latikaga toidi kotun perre är.

Kotun ütel’ naanõ, et Kristus ollõv üles nõsõnu. Timä jo kah toit’ katõ kalaga hulka rahvast är. Arvada, nuu kala olli niisama värske ja mahladsõ nigu Peipsiveere vinläisil.

Viil tull’ mul sääne mõtõ: jummal tennät, et vinläse pidävä ummi usupühi perän meid. Muidu es ollu meil lihavõttõ aigu kostki kõrralikku kalla võtta.

Meelega mõista, et mõtõ läts’ ka Tartu ja TEHASSÕ pääle. Üts tark miis ütel’ mullõ, et tuud tehast ei saaki muialõ ehitä ku Naroova viirde, muial ei ollõv nii pall’u vett ku vaia. Nojah, kui Naroova viirde, sis vast saat Rannapungõrja putkast edespidigi hääd kalla. Kui õnnõ vinläse Pihkvalõ midägi säänest ei tii. Olkõ no Krimmi ja Ukrainaga kui taht, aga säändse asja piasi umõta naabriidega kokku lepmä.

Tulku no tehas pääleki Naroova viirde, egäl juhul piassi padurohilidsõ, tuu asõmõl, et jäätisepapriid kokku korjada, algatama Alutagutsõ raestutõ täüsistutamise kampaania.

Tuud piat kül ütlemä, et Võrumaa tiide veeren om pall’u inämb noorõndikkõ ja veidemb lakõraotut ku Virumaal. Hää tuugi.

Pulga Jaan


Noorõndik Võromaa tii veeren. Rahmani Jani pilt

Jaga seod artiklit