Rõugõ kihlkunnast peri kirändüseuurja ja võrokeelidse koolioppusõ kõrraldaja Allasõ Tiia (43) kõnõlõs, määne tälle täämbädse päävä Võromaa elo paistus.

Kon Sa üles kasvit ja koolin kävet?

Latsõn elli Sännän, Karaski külä Ala-Karaski talon, õkva Pärlijõõ veeren. Lepistüle kuuli jõudmisõs lätsi kõgõpäält katõst sillast üle Sännä mõisahe bussipiätüste ja säält Luhamõtsa bussiga Roosikatsi. Taa oll’ õkva ku egapääväne reis ümbre ilma, miä kimmäle mõot’ minno… Elävä bussisõidu(kirändüse) pääl kasuminõ, noh (naard).

Määne oll’ su jõudminõ võro keele ja kultuuri mano?

Kasvi taha sisse uma kalli vanaimä (Emmu, s 1912) ja vanaesä (Vantsi, s 1909) latsõna, sai näilt tävvelidselt võrokiilse ja -miilse elotundõ. Tuu oll’ kah tähtsä, et 1980. aastidõ Lepistü kooli imäkeeleoppaja lasiva latsil kirota uman keelen joba inne Mino Võromaa võistlust. Kõik muu, näütüses taa, et Tarto Ülikooli lõpõti puhtvõrokeelidse lõputüüga, oll’ lihtsäle kõgõ esihindästmõista jakk.

Kuis Sust aokiränik sai?

Põhikooli aigu kiroti kõgõ Sädemele ja Pioneerilõ ja tiidse, et must saa aokiränik. Liina mammutkeskkuuli minek oll’ mõtsu seest peri latsõlõ suur hiitümine – muu hulgan kattõ aokiränigus saamisõ tsiht silmi iist. A kõigist pardsipoigõst saava luiga, ku nii om luudu – nii sai ka eesti filoloogi haridusõga minost 1996. aastaga keväjä Põlva lehe Koit kultuuritoimõndaja.

Ollit Uma Lehe edimäne päätoimõndaja. Miä om Sul meelen lehe alostusõst?

2000. aastak oll’ esimuudu, esieränis põimukuu, ku edimäne Uma Leht lõpus trüküst tull’. Kõgõ inämb jääs vast ao- ja elolukku tuu, kuis tuu aasta Mehikuurman olnun Kaika suvõülikoolin tahtsõ võro ja eesti kirändüse klassik, suur mõtlõja Kõivu Madis nuuri lehetegijidega uman edevanõmbidõ kotussõn kokko saia. Kukki tuud kokkosaamist millegiperäst es sünnü, ei saa ilmangi üldä, et tuu olõmalda oll’. Ütesõnaga, kõik Põlva kandi võro vaimu kandja nigu Kõivu Madis, Rootammõ Rein jt eläsivä edimädse võrokiilse aolehe sünnüle üten ja tuust oll’ väega suur tugi. Oll’ muiduki ka säändsit inemiisi, kiä ekstra Põlva Koidu lehetoimõndustõ tulliva ja selletivä, et säändsel lehel olõ-i määnestki mõtõt… Õnnõs om täämbädses 17 aastakka ilmunu leht vastapidist näüdänü.

A ütel aol sai Sul aokiränik olõmisõst viländ ja naksit Võro Instituudi man võrokeelist koolioppust kõrraldama. Mille teit säändse otsusõ?

Jah, aokiränigu ammõt palotas peris häste läbi, esieränis ku innembä puust olõt ku ravvast (muigas). Ja kuna ma algklassõn tahtsõ sõski koolioppajas saia, sõs and’ elo võimalusõ ka koolieloga uma keele ja kultuuri nuka alt köüdüssen olla. Inämbüs võro keele oppajit om esierälidse-helksä inemise ja mul om hää miil näidega läbi kävvü.

Määndse teema Su jaos võro ja muu kultuuri man kõgõ inämb kõnõlõma nakkasõ?

Iks võro kirändüs, mu arm. Taa, kuis mi võro rahvaluulõst ja kirändüsest and periselt vällä tunnõta, sõklu tuu, minkpoolõst omma lõunõeestläse iks tävveste umaette tõug kas vai põh’aeestläisiga võrrõldõn. Kirändüsest paistus vällä taa võro vaimu elläv tsäsü – ku mõistat ni tahat muiduki nätä. Kinkse ildaaigu umalõ hääle tutvalõ Sommeri Lauri «Lugusid lõunast» ja tälle väega miildü: ütel’, et taa raamat pakk uskmalda pall’o mõttõainõt – iks mi kandi elotundmisõst, miä näide kandist niivõrra pall’o tõistõ…

Kas kultuur sünnüs patta panda?

Nii ja naa. Sõira teten külh… A kuna kultuuri süvält tundvit inemiisi om niivõrra veidü, sõs võit vabalt taa paa man ka nälgä lökätüdä, esieränis mi asitsõl aol ni ilman.

Midä hääd näet täämbädse päävä elo man?

Võimõkilõ, andõkilõ latsilõ, noorilõ om kõik ilm ehk võimalusõ valla.

Ku inemisen hindän omma tiidmise ja kimmüs olõman, sõs lövvüs pall’o väärt kraami, hääst luuduslähküdsest ehitüsmatõrjaalist, kirändüsest-kuntsist nikagu tugõvidõ kogokundõni kõgõ parõmban mõttõn. Egälütel om võimalus ellä-olla hindäle meeleperälidselt, tugõdõn saman ka tõisi.

Kas mõistat tuvva näütit kotussist vai seltskundõst, kink toimõndaminõ Vanal-Võromaal su meele hääs tegevä?

Kavvõst kaiõn om hää miil, et mujjalt tulõ mi tühäs jäämä tükväle maalõ inemiisi, kiä pästvä vahtsõ elo pääle näütüses tühäs jäänü Lepistü koolimaja vai Sännä mõisa…

Perämädse ao kistumalda läbielämine om olnu Osola-Kärgula kandi keelepesä-põlvkunna latsist, näide laulmisõst ni tiatritegemisest. Ku vaihtõpääl jo tundu, et ärkside nuuri võrokõisi päälekasuminõ om kinni jäänü, sõs no olõ-i hirmugi – pia tege naist mõni üle-eestilist vai üleilmalist ilma.

Midä saanu väikun paigan tõistmuudu tetä, et võhlutsõmist veidemb olnu?

Tunnus, et midä ahtambas elo mi kandin jääs, toda inämb tapõldas ellojäämise nimel, miä om ka ekäpiten loomulik, luuduslinõ… Sakõst saava, murdva iistvõtjas üteülbälidse inemise, kiä ei suta taad kogokunnan olõvat väke õigõhe tsihti säädi, häste är pruuki, nigu näütüses tull’ vällä Põlva koolireformi käügin, ku tunnustõt ja uma näoga Mamastõ koolilõ lihtsäle lõpp tetti… Väiksin paigun pidänü olõman olõvat hääd inämb är tundma ja hoitma, selle et tuud tagasi tetä, vahtsõst luvva ei pruugi inämb kunagi õnnistuda.

Miä om viil hinge pääl?

Nii ammõdi mõttõn ku kolmõ latsõ vanõmbana tunnõ, et ku mi ei nakka umilõ latsilõ uma paiga väärtüisi nigu uma kiil ja taha käkit elotunnõ maast madalast oppama, näid n-ö taa sisse kasvatama, sõs… taa kõik häös, nigu näütes liivlaisiga om lännü. Kõgõlõ Euruupalõ om parhilla oht, et lõunõ puult tulõva rahva ja kultuuri võtva seo ilmajao üle. Mi võinu umõta siin Eesti kagunukan uma võro kandsina viil peris kavva vasta panda… Muiduki nõud seo meelekimmüst ehk väega tiidligu valigu tegemist.

Midä soovit seos keväjäs Uma Lehe lugõjilõ?

Vunki tetä midägi tõisildõ ehk viil parõmbalõ, ja hääd tervüst muiduki.

Küsse Rahmani Jan


Allasõ Tiia. Kabuna Kaile pilt

Jaga seod artiklit