Liinamäel Lõõdla järve veeren elässe sõsar ja veli Tammõ Hele ja Vuksi Ülo. Nä omma joba tunnõdu meediästaari, selle et kündvä hobõsõ ja harkadraga suurõtii veeren kartult, ku aokiränigu müüde sõitva.

A nüüt ei olõki Tammõ Helel inämb hobõst. «Kats kõrda arst käve süstmän, a es võta inämb jalgu alla,» kõnõlas tä.

«Tohtrõ ütel’ kah, et ega taast inämb elueläjät ei saa. Aluksnõ miis oll’ õkva siinkandin ringi pääl, vaband’ õnnõ, et tä tulõ vast tõnõ kõrd, rahha ei olõvat üten. Ülo nakas’ ütlemä, et mis tuust rahast, veegu õnnõ minemä, muidu nakka viil esi hauda kaibma. Maa oll’ kah viil puul’külmänü.»

Kolm kuurmat küttepuid

Vana hopõn oll’ jo üle 30 aasta vana ja tä oll’ esiki ime läbi jalaluu murdmisõst är praavunu. «Tuukõrd läts’ tormiga kiviunikulõ ja tohtrõ ütel’, et luu om katski. Põlõtik oll’ joba seen. A kadunu Lepistu Ülo tull’ traktoriga kartult kündmä ja nakas’ märkmä ütte asja, midä tä kunagi kuuldnu oll’. Võtsõ mahaniidedü kaari päält haina ja nakas’ tuust nigu köüst keerutama. Mähkse hobõsõlõ ümbre jala ja kässe mähüssele külmä vett pääle valla. Või kuis sõs jalg lei õkvalt tossama. Sääl oll’ sääne kuumus seen,» meenutas Tammõ Hele.

Paranu jalaga hopõn elli viil 15 aastakka. Viimäne talvgi tõi riiga ilmadu uniku küttepuid kodu. Kolm kuurmat jäi toomalda. Noid vast saa Hele poig Tõnis ATV peräkäruga tuvva, ku tahedambas lätt. A peräotsan oll’ vana hopõn iks läbi mis läbi. «Täl oll’ kah noid vaimlaisi sällän. Soolikidõ sisse olli hussi löönü ja kops oll’ peris must,» seletäs Hele.

Ilma hobõsõlda olõ-i midägi tetä. «Sa ei saa puid vitä, sa ei saa kartolt üles aia. Kaimiki, et timahavva vast niipall’o kartolt ei tii, nakka viil viglaga võtma. Ega noidõ traktoridõga ei tulõ kah midägi vällä, sõs piät hulga võtjit olõma. Ütsaasta külämiis tull’ üles ajama. Purjun tõnõ, lätt vai õkva lumpi. Läbi mürinä jo rüükmist kah ei kuulõ. Ülo haardsõ puukuuri mant üte malga, juussõ vasta, et kos sa tulõt. Sõitsõ mul üle kürvitside ja puha,» om Helel põhjõndus valmis, mille tä traktorit kartulivõtmisõ man nätä ei taha.

Müügin oppamalda hobõsõ

Maalehe kuulutusõn oll’ kolm hobõst, egä iist küsti 500. A üts, ruun, oll’ ratsahobõnõ ja kats märähobõst olli kah, 27 aastakka vana mõlõmba. «Ma küsse, et kas nä iks iin omma käünü. Müüjä ütel’ et vankrõ iin omma käünü, a adra iin ei olõ,» seletäs Hele.

«No mis ma säändsega tii. 27 aastat om nii vana kah, et mõnõ aasta peräst või-olla tulõ jäl hobõst kullõma naada. Ma massas iks rohkõmb, ku olõs vähä noorõmb hopõn ja mõistassi kõrraligult iin kävvü.»

«A ku olõssi oppamalda nuur hopõn? Nüüt om suvi tulõman, Ülo panõssi tä hainamaa pääl rii ette ja oppasi vällä,» küsü ma.

– «No mis mi säändsega tii, ku tä om üle kasunu, määnegi säitsemeaastanõ – tuud jo inämb ei oppa!»

– «A ku om sääne paras, katõaastanõ?»

– «Kost! Mõtlõ, mitu suvvõ tuuga lätt. Ma taha iks säänest, kellega saa kõrraga tüüd tegemä naada.»

– «Nojah, ega sõs vist ei saaki. A Ülo mõist hobõst opada külh, mõtõlgõ tuu pääle.»

– «Ei tiiä, mis nuu traktori kah masva?» lätt Tammõ Hele är tõsõ jutu pääle.

Tüükoda majapidämisen

Ku ostatki hobõsõ hinna iist odavamba traktori, näütüses T-40, sõs ei olõ tuu kah lihtsä alustus. Ülo om külh kunagi traktorist olnu, a tä om hinge poolõst iks sääne vanaaolinõ miis, kiä mõist vikatit säädi, korvilõ vitsast vangu pääle käändä vai keväje loodsiku är tõrvada.

Traktorilõ om vajja virkseajajat, kartulivõtmismassinat, määnestki koppa vai kärru. Hää viil ku olõssi adõr, kultivaatri, hainatüüriistu. Akut om vajja. Määnestki autuga sõpra om vajja, kiä olõssi nõun tanklast karduga naftat tuuma.

Ja sõs kah ei tiiä viil, kas tä iks lätt sul õigõl pääväl käümä ja kas hüdro nõst ja kas kumm ei olõ päävä käen är pragunu ja katski lännü. Hää olõssi, ku olõs terve tüükoda majapidämisen.

Hobõsõga majapidämine om tõistmuudu ja Hele ni Ülo Ala-Käüsü talu om õkva tõistmuudu. Kuigi nigu ei passi ütski traktor sinnä.

Ku tahat Tammõ Helele tüühobõst pakku, sõs kõlista 5190 9875. Hobõnõ võissi mõista nii adra ku vangõrdõ iin kävvü. Hinna üle saa kaubõlda.

Saarõ Evar


Tammõ Hele kõnõlõs uma köögilavva takan, et luut löüdä säändse hobõsõ, kellega saa kõrraga tüüd tegemä naada. Saarõ Evari pilt

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit