Seo aasta lõpp om lehetoimõndusõn esimuudu olnu. Inemise omma kõlistanu, saatnu kirju, paknu juttõ, salmõ, raamatit tutvustamisõs. Äkki olõs nigu taa võrokeeline aoleht pall’odõ jaos väega tähtsäs muutunu.

Väega hää oll’ ka nätä noid kirotajit, kiä joba aastit umast elost juttõ võistlusõlõ omma saatnu. Näide kotsilõ või julgõlõ üteldä, et nimä omma seo lehe kõgõ kõvõmba fänni. Kirotaminõ nõud julgust, päälenakkamist, või-olla ka tsipakõsõ andi. Ja midägi piät üteldä kah olõma. Noil, kiä ummi juttõ lehele saadi, om küländ pall’o üteldä. Aasta joosul saava noid juttõ lukõ ka kõik tõõsõ Uma Lehe lugõja.

Ma olõ väega tenolik. Aituma Uma Lehe rahvalõ! Ütenkuun teemi õkva säänest lehte, määnest esiki tahtnu lukõ.

Ilosat pühhiaigu ja aastalõppu! Rõõmu, lusti ja tsipa puhkamisõaigu kah. Et vahtsõl aastal jõvvas iks vahtsõ huuga edesi minnä.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Jaga seod artiklit