Üts hummok sõitsõ Peipsi pääle kalla püüdmä. Tal’nast om 200 kilomiitret, nii et kell 4 üles ja puul 5 massinalõ helü sisse. Ku Rakverest edesi sai, naksi mullõ mõtsa vidämise massina vasta sõitma, 80 kilomiitre pääle oll’ säidse vai katõssa massinat. Mullõ tundu, et tuud oll’ pall’o.

Ja määndsel aol, üüse salahuisi, mõtõlgõ, puu lõigati näide unõaol maaha ja laaditi autidõ pääle. Mullõ paistu neo massina kiuduvankridõ muudu. Hallõ nakas’.

Mustveen oll’ joba terve unik kalamiihi iin, nimä lätsi massulidsõ päälevidäjäga. 15 euro iist saat hummogu järve pääle ja õdagu jäl viirde, a mul omma hindäl jala all. Ja mineväst kõrrast meelen kah, kost kalla otsi. Nii vissigi üte jutiga viis kilomiitret järve pääle. Edesi puursõ mulkõ ja kõndsõ ja tirguti ja otsõ ja kellä 12 ümbre sai kalalõ pihta. Väega tähtsä om tälle pääle trehvädä, egä kõrd ei õnnistugi. Talvõl om tuu võtuaig nii lühkene, et ku pall’o ilda kala pääle trehvät, om timäl joba seos pääväs kõtt täüs. A seokõrd läts’ mul kinäste. Sai kõrraligulõ parvõlõ pääle. Kats seltskunda veidükese kavvõmbal naksi kipõstõ mu poolõ liikma. A ei olõ nii, kõigilõ ei jakku kalla, kvoodi tõmmatas egä aasta mutnikuga täüs ja kalla nii pall’o ei olõ. Ja ega ma sõs parvõ uma mulgu alt ti mano ei lasõ, ku ma tä joba üles leüdse.

Kuus killo poolõ tunniga, ja sõs pand’ kala suu kinni. Säändse 350–450 g ilosa ahuna. Kuvvõ kilo sisse näid pall’o ei lääki. Sõs istsõ niisama ja liiguti sikuskaotsa ja mõtli, et elol ei olõ hätä.

Es olõki, kooni jäl noidõ puiõ pääle mõtlõma naksi. No om ragomisõ vannust alla lastu ja mõtsaga lätt niisama nigu ahunaga. Tõmmatas puhtas. Ja ku tuu puidu rafiniirmise tehas sääl Imäjõõ pääl tüüle nakkas, sõs nakkas maa pääl sama kavvõlõ kaia olõma nigu Peipsi pääl. Ainumanõ hädä, et kavvõlõ näet külh, a tuud, midä kaia, sääl ei olõ. Midä sa tuust lakõst kaet.

Hüvvi mõttit arvada ei olõ. Inemiisil. Esiki puulhüvvi ei olõ. Möövä õnnõ tuud, midä nä ummi kässiga tennü ei olõ. Kalla, puid, siini. Ku olõssi hüvvi mõttit, sõs nä tennü ummi kässiga midägi ja sõs möönü tuud. A ku ei olõ mõttit, sis ei olõ jah midägi tetä.

Kodotii pääl sõidi jäl mõtsa vidämise massinist müüdä. Kolmõst, ma väega es kupata. Mõtli, et olõs hää teedä, ku pall’o kõigi mõtsu ja puiõ pääle kokko puud üten päävän mi maal mano kasus. Kas 50, 100 miitret, vai tulõ esiki kilomiitrega rehkendä. A periselt ei olõ vahet, ega mõts inemisest ette ei jõvva. Ei olõ todamuudu hirmugi.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
kalamiis

 

 

Jaga seod artiklit