Mu esä, kedä latsõlatsõ papas naksi kutsma, elli ligi 87aastadsõs. Ku tä uma kolm last kasvi, oll’ tä Tsiberin vangilaagrin säidse aastat. Ku tä kodu pässi, es mõista tä ummi suurõs kasunuidõ latsiga kuigimuudu läbi kävvü. Tuud rohkõmp hoitsõ tä peränpoolõ latsõlatsi.

Täl oll’ sääne muud, et ku latsõ olli tarõn ümbre lavva, istsõ ahu veeren vai mängse vällän muru pääl, läts’ papa müüdä minnen latsõ manu, pandsõ sällä takast kats sõrmõ latsõlõ krae vahelõ ja raput’ tsipakõsõ. Latsõ kutsi tuud hellätämist tukatamisõs.

23 aastat tagasi papa kuuli, oll’ 3. jaanuar. Matussõpääväl saisõ kõgõ noorõmb, viieaastanõ latsõlatsõlats Tanel kirstu kõrval, hoitsõ käekeist papa otsa iin, es kae kohegi poolõ, es lausu üttegi sõnna.

Tull’ märdsikuu. Kotun olli õnnõ mu sõsar Milvi ja tä tütrepoig Tanel. Vanaimä läts’ maja takka uibidõ vahelõ tõmmatu nööri pääle mõssu laotama. Ilm oll’ päivlik, a väega külm ja Tanel pidi tarrõ jäämä. Aknõ ala oll’ tougatu tugituul sälläga aknõ poolõ, nii sai poiskõnõ põlvilõ ollõn kaia, midä vanaimä tege. Tä es olõ harinu ütsindä olõma, papa oll’ jo varõmb kõik aig talvõl tarõn seldsin olnu. Pia nakas’ Tanelil ikäv, tä nakas’ sõrmõga aknõ pääle toksma ja mugu lugõsi: ma-ei-ta-ha-üt-sin-dä-ol-la, ma-ei-ta-ha-üt-sin-dä-ol-la!

A äkki nakas’ lats kõvastõ rüükmä. Vanaimä jätse mõsukausi sinnäpaika ja juussõ tarrõ, hõigatõn jo ussõ päält, et mis juhtu. Viimäte sai poiskõnõ kõnõlda ja ütel’, et papa oll’ siin. Vanaimä nakas’ uurma, mille tä nii arvas. Lats ütel’, et muiduki oll’, et papa tull’ ja nakas’ tedä tukatama, a tä hiitü, selle et tiidse, et papa om jo Ritsikä surnuaian.

Kindma Maimu


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Jaga seod artiklit