Üten perrega mõnõs aos Rumeeniä pääliina Bukaresti tüüd tegemä kolinu Võromaa miis Epleri Rain kirotas elost, tüüst ja mõttist puultõist tuhat kilomiitret lõuna puul.
20. kiri. Umast ull’usõst
Poisi läävä hummogu latsiaida ja tulõva säält kodo jalgrattaga. Sõit om selge ja jalaga ma näidega sammu pitä es jõudnu. Nii mi sis käümi, kolm rattasõitjat. Minnä ei olõ pall’o, vast viis minotit sõitu. Inämbüs tiist om erämaiu vaihõl väikeisi uulitsidõ pääl, koh autit liigus harva. Ummõhtõ omma nuu käümise mu jaos köüdet stressiga. Tulõ kaia ja opada ja lõpus naid väikeisi miihi usku.
Ütspäiv ollimi õkva kinni pidänü perämädse risttii pääl inne kodohuuvi ja ma kai inne risttiist üle minekit, ega autit ei tulõ. Meist läts’ müüdä soliidnõ vanaherr, kiä kõrraligun inglüse keelen ütel’, et «seo» om ohtlik. Ütli viisakalõ vasta, et olõ nõun ja tuuperäst ma hoolõga kaegi, et kostki autot es tulnu. Tuupääle ütel’ miis, et õks om ohtlik. Küsse sis timä käest, mis viil ohtlik om, ja sai vastussõs: «Su ull’us om ohtlik!» Nii mi kokkosaaminõ lõppi, ma lätsi kodo ja kuri uno astõ umma tiid.
A ega tuu minno rahuligus es tii. Iks aja närvi, ku võõras inemine kesk kinnä suvõpäivä sinno uulidsa pääl ullis tulõ sõimama. A ku perrä mõtli, sai arvo, et tuul unol või õigus olla. Edimäne märk mu hindä ull’usõst om jo tuu, et kuigi kogõnu herr ütel’ mullõ, et asi om ohtlik, es saa ma arvo (ausalõ üteldä saa-i siiämaani), kon tuu oht täpsele om.
Paar päivä ildampa, ku loi Eesti uudissit, naksi vanaherrä ütlemise süvembäst tähendüsest arvo saama.
Valimisõ tulõva ligembäle ja poliitigu omma naanu kõnõlõma piimäjõkist ja pudromäkist. Kah’os juhtus egä nelä aasta takast, et inemise jääse naid juttõ uskma ja ildampa tundva hinnäst pettäsaanuna. Kas ei olõ seo sis esihindäle ohtlik ull’us, ku lasõt hinnäst egä väiku ao takast sama nipiga ullita?
Eestist om läbi käünü nii suur hulk kahtlast rahha, et esiki inämbüsel pangaherril om seod rassõ ette kujota. A ütski poliitik ega bürokraat kas ei tiiä as’ast midägi vai ütles, et om joba ammu rahamõskmisõ vasta võidõlnu. Inemise jälki kullõsõ ja uskva, et mi väiku, tüühimolidsõ ja ausa rahva ümbre eläse halva vällämaalasõ. Seod või kutsu naiivsusõs, a ma usu, et uulidsa pääl tuu vanaherrä ütelnü, et seo om hindäle ohtlik ull’us.
Ull’usõ vasta muu ei avida, ku tulõ pruuvi targõmbas saia. A inemise võimõ omma piiredü ja kõgõst ei olõki võimalik arvo saia. Tuuperäst proovi ma silmän pitä paari lihtsät põhimõtõt, et hinnäst mitte är ullita laskõ. Kõgõpäält: ku kiäki soovitas vai lupa sullõ midägi, miä timä sõnnu perrä om su jaos seo kõgõ parõmb asi, sis kae, äkki saa hoobis timä kassu, ku sa tä soovituisi perrä tiit. Ku tä saa kassu, sis pruugi-i timä soovitus peris hääst süämest olla. Tõõsõs: maailm om lihtsämb, ku tä paistus. Tihtsäle om päältnätä kõgõ ilosampi ja ausampi tegemiisi takan nätä kinkagi umakasu. Ku seost arvo saat ja kasu saaja vällä mõtlõt, saa «suur pilt» uutmalda selges.
Epleri Rain