30 aasta müüdäminek võrokiilse näütemängu «Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl» ilmumisõst tõi 26. rehekuul Kiuma rahvamajja Kõivu Madissõ ja Lõhmussõ Aivo umadsõ, külärahva ja tõsõ paigavaimust vaivadu liinast ja laanõst. Inämbüsele näist näüdäs’ kotussõvaim hinnäst seokõrd lõhna kujol.

Peräkõrd tuuperäst, et Lutsu külä tiatritegijä Rüütle Janno lugi alostusõs «Põvvast ja vihmast» ette Verdi ütekõnnõ Kähri ja Põlva kandi umast nal’alidsõst lõhnast, midä kongi muial ei olõ. «Tuud sa tunnõt õkva, ku Võro puult tulõt ja taha nii umbõs Tilsi mano jõvvat. Vai ku Tarto puult om tulõk, sis nakkas jo vast Karilatsin tundma vai Kiidjärven vai Kuurveren. Ei olõ säänest (Põlva magusat lõhna) Tarton, ei olõ Võrol, ei Pihkvan, ei Tal’nan, mis tuust kõnõlda».

Lõhmussõ Aivo (1950–2005) läsk, TÜ aokirändüse oppaja Pärli-Lõhmussõ Maarja kõnõl’ «Põvva ja vihma» sündümisest ku väega ilosast aokibõnast, ku kotussõlõ antas tähendüs tagasi timä uman keelen. Lõhmussõ Aivo näkk’ suurt vaiva, kuis saia võro kiil näütemängu elävält kirja, selle et varrampa olõ-s kiäki taan keelen näütemängu otsast lõpuni kirotanu.

«Seo teosõ geniaalsus om uma ao – 1914. aasta – jovvulidsõn kirja saamisõn korgõst filosoofiast, poliitikast nikagu ütsikinemiisi tundmiisini. Tuust aost om püvvet kinni midägi säänest, miä pia kaos, selle et kõik virtuaalnõ saa tähtsämbäs ku õkvanõ kogõmus, peris elo, peris lõhn,» kõnõl’ Pärli-Lõhmussõ Maarja.

«Põud ja vihm» näütäs, ku ehtsäle kunstiteos vahetut kogõmust edesi and. «Selle omgi luutust, et tulõva edespitegi siiä Põlva kanti lugõja ja rändäjä, kiä saava kimmüse, miä kõik om siin varrampa olnu ja tähendänü.»

Pärli-Lõhmussõ Maarja ja Lõhmussõ Aivo pojal Lauril tull’ miilde tuu, kuis nä esäga egä keväjä käve Ahja jõõ viirt piten tsirkõ kaeman ja kullõman. «Ku liinan kõnõl’ esä puhast eesti kiilt, sõs Põlva maakunna piirist üle tullõn läts’ õkva võro keele pääle üle.»

Kõivu Madissõ (1929–2014) tütrele Viialõ tulli kah kõgõ inämb latsõpõlvõst miilde Pekri talo lõhna. «Egän tarõn oll’ uma lõhn, köögist ja sahvrist kõnõlamalda. Ja tädi Elfriide oll’ ilma kõgõ mõnusamb inemine, kiä todaaigu käve pallidõ jalguga,» tulõt’ Viia miilde, vesi silmän. «Ja paksõ pannkuukõ tegi tä väega häste. Maja vastan oll’ keldri, kon olli kõgõ Elfriide tettü soolakurgi. Tõtõstõ esierälidse lõhna…»

Kiuma raamadukogo hoitja, «Põvva ja vihma» olõngi üts kõrraldaja Nõmme Maie julgust’ mälehtüisi kõnõlama ka Kiuma umaaigsõ kuulsa paigavaimu hoitja Soka Hilda (1924–2015) latsõlatsõ Liisi. «Elfriide võtsõ meid lämmält vasta nigu ummi latsi, näüdäs’ piili pääl kudamist – ütesõnaga tõistmuudu ellu. Ja Pekril oll’ hoobis tõistmuudu lõhn – vana ao hõng,» mäleht’ Liisi, kiä oll’ ka «Põvva ja vihma» telelavastusõ ülesvõtmisõ man 1994. aasta põimukuun.

«Põvva ja vihma» mäletämise-päävä teos saamisõ iist saisõ Põlva keskraamadukogo rahvas iinotsan Otsa Külliga.

Allasõ Tiia


Rüütle Janno lugõ kokkotulnuilõ ette Verdi ütekõnnõ. Parhomenko Eduardi pilt

Jaga seod artiklit