Mu Eestin avitasõ inemise ligimäidsi, huulva umast maast ja luudusõst

 
Mu Eesti om kotus, kon ma olõ sündünü, kasunu ja kost ma taha-i ilmangi är minnä. Tan ommava mu juurõ, süä ja inemise. Neosama inemise, kiä huulva umast kodumaast ja kandva edesi mi rahva kõgõ suurõmbit väärtüisi – kiilt ja kultuuri.

Mu Eestin om laulu- ja tandsupidu üts tähtsä kultuuri tunnismärk. Õnnõs om mul uma lühkese iä joosul olnu õnn laulja vai tandsjana ossa saia kokku koguni neläst laulu- ja tandsupidust. Kõik neo pidu ommava olnu ummamuudu esierälidse, a egä pidu aigu om üts asi olnu sama – tunnõ. Seo tunnõ, ku mu ümbre ommava kümne tuhandõ inemise, mullõ tävveste võõra, a säälsaman nii uma. Nä hengäse mukka saman rütmin, laulva mukka saman keelen, tandsva mukka saman taktin ni pedävä luku umast esämaast ja vabahusõst. Säänest üttehoitmist olõ-i ma rohkõmb kongi muial tundnu.

Mu Eestin om tähtsä ka kiil. Seo om suur väärtüs, et mi saami kõnõlda, kiruta ja oppi uman imäkeelen. Ülikooliharidust saa umbõs saan keelen ja eesti kiil om üts noist. Mi kiil om väega illus ja esimuudu kõigõ ummi alakiiliga. Eestin om kümme tõistsugumast murrõt ja riik tugõ näide kaitsmist, pruukmist ja edendämist. Näütüses võro kiilt saa oppi nii üledse haridusõ koolin ku ka Tarto ülikoolin. Ma olõ ka esi ülikoolin mõnõ võro keele kursusõ võtnu ja kodukeele kotsilõ pall’u vahtsõt teedä saanu.

Ka eesti kiilt om vaia kaitsa ja edendä. Kiil om kõik aig täütnü suurt ossa eestläisi hindätiidmise kujundamisõ man. Joba 1868. aastagal ütel’ kirämiis ja oppaja Carl Robert Jakobson, et kiil om seo, miä ütest rahvast rahva tege. Tuuperäst om egä eestläse kohus umma kiilt hoita, kaitsa ja umilõ latsilõ edesi anda. Õnnõ nii jääs kiil püsümä.

Mu Eestin huulva inemise umast maast ja luudusõst. Meil ommava ilusa mõtsa ja suu, kon saa matkal kävvä, tsirgulaulu kullõlda vai niisama päävänõsõngust mõnnu tundõn mõttit selges mõtõlda. Suvõl tegevä meid kõvõmbas suurõ ja sügävä järve ja pikä käänülidse jõõ. Ütes kõgõ suurõmbas luudusõ imes piä ma ilusat Lõunõ-Eesti mägist maad üten Baltikumi kõgõ korõmba mäega, kon ma latsõst saani egäl suvõl käünü olõ.

Meil om neli esi näku aastaaigu. Suvi om näist selgele mu lemmik. Ma mäletä hellä hengega noid suvõhummugit, ku ma istsõ kodumaja trepi pääl. Lämmi päiv ilest’ mu väiksit punnin põski ja lämmi suvõtuul pulstõ mu hiussit. Egän aastaaon lövvüs uma lumm ja pall’u latsõiä mälestüisi, a suvi om mu jaos nigu mi aastaaigõ kruun.

Mu Eestin huulva inemise ütstõsõst. Nä avitasõ ligimäst, kullõsõ tä är ja löüdvä timä jaos aigu. Mu kandi inemiisi kõgõ suurõmba väärtüse ommava pere ja sõbra. Egälütel om õigus vällä üteldä uma arvaminõ, nika kooni seo om ka tõisi jaos viisakas ja luku petäv. Jah, mu Eesti om kotus, kon ma olõ sündünü, kasunu ja kost ma taha-i ilmangi är minnä.


Pandi Annika,
Antslast peri tudõng

Jaga seod artiklit