Vallalidsõ talo pääväl võtt’ Misso vallan küläliisi vasta Andri-Peedo talo.

Andri-Peedo talo piirest jääs nii Läti- ku Vinnemaa piirini kolm-neli kilomiitret. «Rahvast tull’ oodõtust kõvastõ rohkõmb,» imehtäs pernaanõ Pajo Linda (30). «Mi mõtlimi, et olõmi tan eräle nukan ja kiäki niisama müüdä ei jalota. Vet Noprist saadõti ka vast meile.»

Kuuntüün Nopri taloga jõud Andri-Peedo kitsõpiim puutõhe üle Eesti. Mõlõmba talo tuutva kül piimä, a peris konkurendi nä olõ-i. «Kitsõpiim lehmäpiimä turult vällä ei lüü ja nä võtiva meid hää meelega kampa,» kõnõlõs Linda. «Sõs lätt näil ka vidämine odavambas. Niilo Tiidul om jäl huvi, et siin kandin ettevõtlust olõssi, ja taht meid avita.»

Linda opsõ maaülikoolin põllumajandusettevõttõ majandamist. «Inne olõ Tarto ülikoolin majandust opnu, tuu oll’ väega akadeemilinõ,» seletäs Linda. «A maaülikoolin oll’ kõik väega praktilinõ. Ku kodo tulli, sõs tahtsõ õkva kõkkõ pruuvi.» Maaülikooli lõputüü tekk’ Linda tüüringi kitsi süütmise kotsilõ ja sai hindes A – tuuga jäädi väega rahulõ.

Linda tõõnõpuul Rannamäe Kermo (28) om hummogust pääle paarikümne inemise kaupa tennü huunit pite näütämist jo pia kümme kõrda. Tä kõnõlõs umast tüüst nii eläväle ja häste, et aig kaos kipõstõ. Osa inemiisi om tassa är lännü ja vahtsõ jäl asõmõlõ tulnu.

Kitsõkasvatust Eestin väega pall’o ei olõ ja olõ-i tuud ka väega uuritu, piät esi mano opma. «Ega pall’o kitsõkasvataja es taha umma tarkust jaka kah, nii tull’gi raamatit uuri,» kõnõlõs Kermo. Tüüringi kitsi kotsilõ saiva nä Saksamaal tiidüst, ku säält edimädse kitsõ ja sika tõiva. Pia om vaia jäl vahtsit sikkõ tuvva, et tõugu paranda.

Viie aasta ümbre om 50 Tüüringi kitsõga joba majandõt ja ligembäl aol om plaan ehitä vahtsõnõ laut kõgõ manokäüvä aoperädse tehnikaga, et saasi kar’a 500päälidses kasvata. Projekt om jo valmis ja om luutust saia nii lainu ku tukõ. «Vahtsõn huunõn om kõik tarvilinõ paiga pääl olõman,» näütäs Kermo projekti. «Nii uma tapamaja ku juustukoda.» Parhilla tohtva nä müvvä õnnõ värskit piimä, a perä piimä lätt Nopri tallo, kon tetäs kitsõjuustu.

Kermo näütäs ka tehnikat, mis om ostõtu tuu jaos, et ku hainakuivaja valmis saa, sõs ei piä inämb sillo tegemä, a saa tetä väega hääd haina. «Muialpuul niidetäs hain üüse, sõs jääs kõgõ rohkõmb tarviliidsi ainit sisse,» seletäs Kermo. «Midä veidemb haina murrõtas, tuud parõmb hain saa. Ja midä parõmb hain, tuud parõmb piim ja juust.»

Kermo ja Linda sõnno perrä omgi Andri-Peedo talon päätähtsä piimä häädüs, mitte hulk. Piimä häädüse man om tähtsä ka puhtus ja kipõ maahajahutaminõ. Sõs ei olõ määnestki kõrvalmaiku. Tuud saiva kõik talo külälise ka esi tunda. Nii piimä ku juustu sai maitsa ja inämbüs tahtsõ õkva üten ka osta. Tuud hääd kraami saat osta nii Võrolt turu päält ja Võromaa toidukeskusõst ku Põlvast Toiduaidast.

«Mi tunnõmi, et taa om õkva tuu, midä mi tahami tetä,» ütles Linda. «Mi ei taha egä õdagu pido pääl kävvü. Mi ei tunnõ, et olõmi kuigi kinni.» Perren om poig Kert, kiä saa põimukuun katõaastadsõs, ja pia tulõ peret manogi.

Minevä puulpäävä Jänedä talopäivil valiti Linda ja Kermo aasta nuurtalonikõs.

Säinasti Ene

Andri-Peedo talo pernaanõ Pajo Linda ja peremiis Rannamäe Kermo kitsõkar’a man.
Andri-Peedo talo pernaanõ Pajo Linda ja peremiis Rannamäe Kermo kitsõkar’a man.
Säinasti Ene pilt.

Jaga seod artiklit